esmaspäev, 29. märts 2021

Mateeria võbelevad alused

Ainulaadsed lumehelbed

Mäletan, et kui ma lapsena kuulsin, et pole kahte ühesugust lumehelvest, tundus see üsna uskumatu. Teadsin, et kõik lumehelbed pole ühesugused, aga et kahte ühesugust pole, tundus ilmvõimatu. Läks aastaid, millede jooksul mõistsin, et on asju, mis on minu jaoks hoomamatud. Hoomamatu on see, kuivõrd väiksem on molekulide ja aatomite maailm võrreldes sellega, mis silmaga nähtav ja seletatav.

Et pisut ajusid katki teha, toogem võrdlusesse liivaterade, tähtede ja molekulide arvu. Liivatera suurust oskame kasvõi silmaga hinnata. Ku palju on liivaterasid planeedil maa? Palju, väga palju. Aga siiski oluliselt vähem kui tähti meile nähtavas universumis. Teisisõnu, meile nähtavas universumis on tähti rohkem, kui (mõtteline ON grammatikareeglite fanaatikutele (vihje komale)) liivaterasid maal. Aga kui palju on molekule kümnes veetilgas? Umbes sama palju, kui on tähti nähtavas universumis.

Jätkame lumehelbega. Lumehelves koosneb külmunud vee molekulidest, mis omavahel liituvad mitmel erineval moel. Ilmneb, et neid erinevaid liitumisvõimalusi on oluliselt rohkem kui Lego klotsidega. On küll reeglid, mismoodi üks molekul võib teisega liituda, ent ometigi on need võimalused kordades suuremad kui Lego klotsidega. Mis omakorda tähendab ohtramalt erinevusi lõpptulemustes.

Me oleme leppinud ka sellega, et pole kahte ühesugust sõrmejälge või silmaiirist või kõrva või msiganes. Kõik lähtuvalt sellest, et on veel pisemad detailid, mille järjestust pole võimalik ette näha ega planeerida.

Paraku ei anna teaduse saavutatu meile rahu - me teame, et isegi aatomid pole ühesugused. Prootonite arvu järgi võime ütelda, millise elemendiga on tegemist, ent elektronide arv on ometi kõikuv. Justnagu sama element ehk aatom, võib erineva elektronide arvu korral käituda oluliselt erinevalt. Just sedasi ongi aretatud tuumafüüsika. Üks plutoonium kõik, aga ei, ühel on rohkem elektrone ja see teebki selle aatomi pommiks. Oleme olukorras, kus oleme sunnitud tunnistama, et isegi aatomid, rääkimata molekulidest, pole ühesugused. Teadus teab rääkida, et ka aatomid (prootonid nt) koosnevad veelgi pisematest asjadest - kvarkidest. Kvarkide olemasolu olla lausa tõestatud erinevate füüsikaliste katsetuste käigus. Kas ka kvargid ise veelgi pisematest osakestest koosneks, selle kohta tõendusmaterjali puudub, kuna me lihtsalt ei suuda mõõta niivõrd pisikesi osakesi.

Ainulaadsed aatomid

Aatomid on siis need asjad, millest koosnevad molekulid. Kas me saame üht aatomit nimetada sarnaseks teisega, või hoopis ainulaadseks? Arvestagem sellega, et aatomi tuuma (prootonite) ümber tiirlevad elektronid. Kas nad tiirlevad kõik ühtemoodi, ennustataval viisil? Ei saa. Me saame üksnes tõenäosustreooria abil öelda, kus üks või teine elektron mingil ajahetkel paikneda võiks. Mis tähendab seda, et kui meil oleks mingi ülim kompuuter, mis teaks kõikide aineosakeste asukohta mingil ajahetkel, ei suudaks ta ennustada isegi järgmist sekundit; üksnes tõenäosust, mis muutub väärtusetuks sellesama sekundi jooksul.

Ainulaadsed kvargid

Kvarkide olemasolu on seni tuvastatud ja tõestatud ülimalt keerukate osakeste kiirendite abil. Pmst käib asi (lihtsustatult) nii, et  kaks aatomit põrgatatakse kokku mingi ilge kiiruse juures, mille tulemusena kogu kupatus pilbasteks lendab. Neid pilpaid mõõdetakse ja nimetatakse kvarkideks. Teadlastele pakub see palju põnevust - umbes sama palju, kui dünamiidiga õhku lasta laagri lõke, teada saamaks, millist puitu selle lõkke tekitamiseks saavutati.

Kvarkide endi kooslus kuulub seni fantaasia valdkonda. Ehk nad võiks koosneda stringidest, energeetilistest võbelevatest 'asjadest'. Matemaatilised mudelid justkui toetaks nende olemasolu, ent paraku tänapäevase teaduse jaoks kasutud. Nagu teadus kinnitab - mida pole võimalik katseliselt kinnitada, seda pole olemas.

Mustrite kattuvus mikro- ja makromaailmas

Tulgem tagasi tuttavlikku maailma. Meil kasvavad puud. Puudel on lehed ja juured. Mäletan, jällegi lapsepõlvest, kuidas tuvastada millise puuga tegemist - vaata selle lehte. Puu lehe kuju reedab puu (vähemasti võra). Näib, et sama algoritm, mis kujundas puu lehe, kujundas ka kogu puu enda. Või võtkem kasvõi elutu asja, kivitüki. Suurest kaljust võetud kivitükk on suurendamisel äravahetamiseni sarnane kalju endaga. On siin kokkusattumus? Arvan, et ei. Arvan, et mikromaailma mustrid kanduvad edasi makromaailma. Isegi pöörised sinu latte kohvis peegeldavad seda, mis toimub galaktikates. Iseasi, mida sa pead makroks ja mida mikroks.

Järeldused

Me võime lugeda üle tähtede arvu universumis, liivaterade arvu randadel ja isegi molekulide arvu veetilgas, ent ometigi mõistmata nende omavahelist seost. Meil on valemid arvutamaks gravitatsiooni, mõistmata mis osake ja kuidas seda teeb. Me oleme ennast kuulutanud teaduse põlvkonnaks, ent vannume alla Briti ja  Brasiilia covid viiruste variantidele. Ehk oleks praegusel teaduse usku põlvkonnal julgust tunnistada, et me siiski ei tea kõike. Sest tunnistagem tõsiasja, me ju ei tea. Kujutame endile ette, et lihtsat tädi Maalit võib massiivse sotsiaalse kampaaniaga mõjutada, ent ei, ei saa. Sellel tädi Lihtsal Maalil on siiani alles miski alalhoidlik hoiak. Ärge palun tulge hõiskama, et teadus päästab maailma. Päästke ära, hõisake siis.

teisipäev, 23. märts 2021

me saame hakkama, igatahes

Pisuke vabandus, et ma viimasel ajal suurt postitanud pole. Peamiseks põhjuseks võib lugeda totaalset inspiratsioonipuudust sotsiaalse kontakti puudumise tõttu. Teiseks võib lugeda põhjust, et minu arvuti kõvaketas lendas õhku, kuna ennemuistne ‘omaala spetsialist’ oli otsustanud seina sees vase ja alumiiniumi juhtmed omavahel kokku keerata. Kes pisut elektrist ja keemiast ja füüsikast teab, võiks omada teadmist või vähemasti võtta teadmiseks, et see tegevus on ääretult rumal. Ühesõnaga, mingil hetkel tekkisid minu kodu elektrivõrgus häired, mis lõppesid arvuti kõvaketta koolemisega. Paroolide ja särkide värkide taastamine võttis omajagu aega, mitte, et ma poleks osanud, ma lihtsalt ei suutnud. Nimetagem seda koroonakaamoseks.

Aga nüüd olen jälle ärkvel ja valmis alustama uue hooga.

Stay tuned.

teisipäev, 23. veebruar 2021

Suhtlesin täna venelasega, valgevenelasega

Ostud tehtud, seadsin sammud bussipeatuse poole. Pingil istus elatanud meesterahvas, kas seletas, et bussi pole juba 15 minutit tulnud, et peaks juba kohe tulema. Et aega parajaks teha, pakkusin talle vastostetud viina ja tomatit pealekaks. Ja nii meie vestlus algas.

Selgub, et elu Eestis on hea. Oli hea juba mõnda aega tagasi ja on lootust, et kestab ka edasi.

Paistab, et muurahvuslased Eestist lähemal ajal kuhugi pagema ei hakka. Me saame omavahel rahuldavalt hakkama, nende eluolu on oluliselt parem kui nende kodumaal.

Lugegem seda edulooks.

Olgugi, et leiame nurisemist nii mõnegi koha pealt, tunnevad suurrahvaste esindajad Eestis ennast kõige paremini.

Ma pole kindel, kas EKRE ametlik poliitika seda tunnistab ja toetab, et hea pole elada üksnes meil, ent mulle meeldib see.

Head Iseseisvuspäeva.

esmaspäev, 8. veebruar 2021

Kellele kuulub kodanik?

Kunst on rahva oma, kuulutas nõukogude võim. Kõik mis loodi, kõik oli kõigi omand. Nüüd ma kujutan ette, et inimene, kes tegi tegusid, kas tema tegudel oleks mingi ülekantud autoriõigus ka minule? Milline nendest õigustest oleks suurem teistest? Näiteks.. ta oli minu isa/ema, poeg/tütar, vend/õde. Et tegu on ääretult tundliku teemaga, pole mul võimalik ka praegu ühest vastust anda. Ühest otsast tahaks rahvana uhkust näidata, et meil selline ööbik laulis; teisalt on tarvis tema lähedasi hoida meedia soovimatute kontaktivõtmiste poolt. Ma proovin ja unistan, et me pole ometi 'unistuste Ameerika', kus kõik rahaks tehakse. Kus igal kannatusel on hind, kus igal ohvril lugu. Jah, mulle väga meeldiks Jaagu mälestusmärk, mulle väga meeldiks Viljandi majanduslik buum, ent kui sellega kaasneb haiget tegemine tema lähedastele, jätan selle ristiretke pigem tegemata.

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Igavuse filosoofia

Otsides raamatukogus uut lugemist, sattusin filosoofia riiulis raamatule "Igavuse filosoofia" (autoriks Lars F. H. Svendsen). Et mul parasjagu igav oli, mõtlesin järgi proovida.

Raamatu algus ei olnud just paljutõotav. Filosoofia haridusega autor räägib sellest, et kui ta valmistus jõudeolekuks, tabas teda igavus. Tegelikult tahtis ta puhata, elu nautida vms. Aga kus sa sellega, hoopis igavus trügis peale. Mispeale otsustas autor igavust ennast uurima hakata.

Igavus näib olevat tüütu, ent ometi ohutu. Igavust on võimalik ju peletada. Õnneks ei jätnud autor jonni, vaid jätkas uuringuid. Ilmneb, et igavus on viimase paari-, kolmesaja aasta nähtus; vähemasti selles osas kui jälgida selle sõna kasutust kirjanduses. Enne seda oli igavuse tundmine eliidi privileeg. Lihtrahvas lausa kadestas eliiti, et oleks ka minul aega igavust tunda.

Nüüd on see aeg siis käes, me igavleme. Bussiga tööle sõites igavleme, ent oh päästet, meil on ju nutitelefon, kust saab populaarsemaid tiktokke vaadata. Kodus karantiinis olles vaatame Sinutorust videosid, kuidas peletada igavust. Kui sellest jääb väheks, vaatame edasi videosid kellestki, kes peletas igavust.

Paraku ei aita see meid palju. Otsime uudiseid, millel oleks uudisväärtus, tarbime selle ära ja meil on jälle - igav. Lohutame end mõttega, et kohe jõuame tööle, mis peletab igavust, ent töö ise on samuti igav. Sestap teeme tööd, et koguda raha, et minna välja lõbutsema, peletamaks igavust.

Suund ja siht on kadunud, tähendust pole. Ainus eesmärk paistab olevat muuta oma elu mugavamaks, et ei peaks poodi minema, vaid tellida toit kulleriga koju, sulistada mullivannis ja vaadata videosid kuidas peletada igavust. Nukker seis sel arenenud ühiskonnal.

Head igavlemist.


Väga igav video igavusest


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)