neljapäev, 6. jaanuar 2022

andekus vs geniaalsus

Neuroteadlase Jaan Aru sõnutsi on andekus ülehinnatud. Tähendab see seda, et kui on andekust, siis on, ja kui pole, siis pole midagi. Jaan Aru vaidleb sellele vastu; ütleb, et geniaalsus on meis kõigis, ehkki varjus, siiski olemas.

Olen temaga täiesti päri. On inimesi, kes on andekad ühes või teises või lausa mitmes asjas. See ei sega asjaolu, et on inimesi, kes suure osa oma elust elavad andetut elu. Elik siis inimesed, kes ärkavad kindlal kellaajal, teevad hommikused rituaalid ja tõttavad tööle. Teevad töö ära, tulevad kindlal kellaajal tagasi, käies läbi lähemast kauplusest, varustamaks ennast ja peret nii pakiliste kui ka ettenägelike asjadega.

Või on ehk hoopis nii, et inimesed, kes näiliselt elavad andetut elu, näitavad üles geniaalsust - ellujäämise mõttes. Ma mõtlen seda, et me loeme uudistest sageli, kus endine kuulsus, poliitik, ärimees, lausa miljonär on suurematesse jamadesse sattunud ning istub nüüd kohtu otsusel trellide taga. Mis kasu oli nüüd siis nendest miljonitest ja kuulsusest. Et vähemasti korra sai maitsta? Samal ajal kui "andetu" läheb kõige südamerahuga magama ja magab une täis. See selleks.

See, kas me oleme andekad või mitte, sõltub üsna mitmest asjaolust. Esiteks kindlasti see, mida on rääkinud meile meie vanemad (ema, isa, ülalpidajad). Teiseks meie esimene tõsisem sõpruskond, tavaliselt teismelise eas. Kolmandaks töökollektiiv kuhu keegi sattunud on. Nüüd on nii, et kuidas kellegil vedanud. Mõnel on algusest peale tugev kokkuhoidev pere, millele järgneb tunnustus sõprade seas, millele järgneb soosing töökoha valikul. Teisel jällegi ei vedanud. Kasvas ülesse joodikute perekonnas, käis koolis nartsudes, alailma näljane. Pesemata, kasimata, narts.

Mis võimalused tal on? Tööta ennast ülesse, ütleb Peep Vain. Jah muidugi, muud võimalust nagu polegi. Aga mille põhjal. Religioossetest loosungitest jääb lõpuks vajaka. Ometigi peitub ka sellises inimeses paras ports geniaalsust. See ei tarvitseda ilmneda särava, kõigile nähtavana, ent see on olemas.

Et mitte pikalt seletada, siis mu sõnum "andetutele" ongi see, et ärge rabistage, ärge punnitage. Nautige elu sedavõrd mis teile antud. Aga olge valmis valgustuse hetkeks. Võib olla, et peate oma tärganud geniaalsuse eest võitlema. Seega, koguge jõudu, koguge rammu, teie tähetund on tulekul.

 

---
kõik kassid öösel kell kolm


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

teisipäev, 28. detsember 2021

The Matrix Resurrections

Tere jälle minu blogi lugejad. Peale mõningat pausi leidsin tõuke kribada uus kirjutis. Seekord on selleks tõukeks film "The Matrix Resurrections". Käisin seda äsja kinos vaatamas, ega taha lasta värsketel emotsioonidel raisku minna. Esiteks hinnang: 9 - 10st. Miks mitte kohe 10? Tundub, et Matrixi loojad seadsid 20 aastat tagasi lati sedavõrd kõrgele, mida nad ka ise ületada ei suuda. Samas on uus film sedavõrd hea, et vääriks olemast lausa uue triloogia esimene film.

Miks on originaalse Matrixi ületamine sedavõrd raske? Estiteks see, et puudub üllatushetk. Matrix on olemas, masinate maailm on olemas, konflikt on jätkuv. Märulistseene annab parendada, mida on ka tehtud; filosoofilisi arutelusid annab süvendada, mida on ka tehtud. Ehk on meid tuimaks tehtud vahepealsete odavate märulite ja mitte kuhugi viivate targutamistega. Nii, et me jälle ootame midagi põrutavat, jalgu alt viivat, kuplit ära sõitvat. See tehti juba ära, jättes meile vaid leige üles soojendatud hapukapsasupi. Ja ei tule ega tule. Siiski, siiski; uues filmis on mõndagi uut.

Ehk me siiski näeme, tahtmata näha, tahtmata tunnistada, vaevumata süvenemast, kuna endalgi elu raske. Nii valimegi tuimuse, allumise olukordadele, tegelemise "oma asjadega". Unustame oma unistused ja püüdlused, et vältida valusid nähes nende kaotamist.

Nüüd aga filmi stsenaariumi juurde. Neo ja Trinity surm, ning (vahe)rahu masinate maalima ja Siioni vahel viis energiakriisini, mis tõukas kodusõtta masinad ise. Osad neist asusid inimeste poolele, teised jäid endale kindlaks. Matrixi eksistentsi tarvis sai selgeks, et ilma Neo ja Trinityta edasi enam kesta ei saa. Seega, nad äratati surnuis ülesse. Tarvis oli nende koodi ja nende koodide omavahelist kattumist. Samas polnud Matrixile kasulik Neo järjekordne revolutsionäärsus - teda oli tarvis ohjeis hoida, ja sama kehtis Trinity kohta. Niisiis hoiti neid Matrixis elusate ja toimivana, ent ometi allutatuina. Ja elu oli lill. Selle ilusa tasakaalupunkti rikkusid Neo usklikud, kes mingil arusaamatul põhjusel uskusid, et Neo on ikkagist elus. Nad leidsid Neo ülesse ja äratasid ta taas Valhalla unedest ärkvele.

Kui omal ajal toimus tähendusrikkaim dialoog Neo ja Arhitekti vahel, siis nüüd toimus see Neo ja Terapeudi (Analüütiku) vahel. Terapeut väitis Neole, et tema sõda on kaotatud, kuna inimesed on teinud valiku - olla lambakari. Seda, et ta ise sellele suuresti kaasa oli aidanud, ta väga ei rõhutanud. Väitis, mis ta väitis, aga nii Neo kui Trinity valisid võimaluse uueks valikuks.

Originaalse Matrixi sõnum oli see, et me elame süsteemis, mille olemasolust pole meil aimdustki. Viimatise Matrixi sõnum on see, et me elame süsteemis, millest me oleme teadlikud. Vähe sellest, et me oleme teadlikud, meile lausa meeldib see. Meil on Facebook, Youtube, TicToc ja mis kõik veel. Need ja nimetamata süsteemid kasutavad reaalajas toimivaid algoritme, et pakkuda meile mida iganes, mis lahutaks meie meeli, jättes samal ajal mulje, et see oligi meie valik. Kummaline paradoks - me valisime selle, mida me ei valinud. Justnagu oleks vaba tahe, ent miks seda tahet juhivad miljardid dollarid raha? Raha me ei saa, küll aga meelelahutust; me oleme ennast maha müünud.

Kas tõesti on ajaveetmise ja meelelahutuse mõistlikuks hinnaks see, et meil on üksnes kujuteldav vaba tahe. Kas ehtne vaba tahe on sedavõrd odav ja väärtusetu, et sellest tulekski loobuda?

Jääb siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme ja kui vabad me olla tahame.


---
ps. pisut huumorit :)


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

esmaspäev, 15. november 2021

Jah, Priit Hõbemägi, sul on õigus

Jah, Priit Hõbemägi, sul on õigus, et praegune valitsus on olnud käpardlik nii mõneski asjas.

Sul on õigus, et vaktsineerimist oleks saanud korraldada paremini. Sestap, et tõmmelda sinna ja tänna, oleks pidanud vaktsineerima täiel raual, elavas järjekorras, meelitamise, hirmutamise või millega iganes.

Sul on õigus, et pole olnud selget juhtimist. Sestap, et viidata kollektiivsele vastutusele, oleks pidanud võtma vastutuse delegeerimaks vastutuse juhile, kes teemat valdab. Võib muidugi olla, et meil polegi sellist inimest; see on teema omaette.

Sul on õigus, et Reformierakond esindab neid, kes elus läbi löönud või löömas, aga mitte neid kes 'unistuste Eesti' teerulli alla jäänud on. Neid teisi, on palju, ma tean; ma elan nendega samas kandis.

Sul on õigus, et Tanel Kiik pole oma ülesannete kõrgusel. Tal on õppida ja areneda veel mõndagi. Mitte, et ma ise parem oleks samas olukorras. Või sina oleks?

Aga millega ma leppes pole, on see, et sa esinedes sõltumatu ajakirjanikuna, oled sisuliselt EKRE häälekandja. Sa ei ole sõltumatu ajakirjanik. Kui tekib võimalus arvustada valitsust, iseäranis Reformierakonda, oled sa esimeste seas. Aga ütelda mõni kriitiline kommentaar EKRE suunal, kõlab sinu suust üksnes - 'nüüd läheme pausile'.

Palun sinult kui haritud ja tunnustatud ajakirjanikult vaid üht: erapooletust. Julge kritiseerida ka Helmede viha ja segaduse õhutamist. Nad tõesti esindavad neid, kes on elule jalgu jäänud, ent nad ei tee seda väärikalt, riigimehelikult, ennast salgavalt.

Ja palun, ära enam mine pausile, kui sinu argumendid otsa saavad.

 

Lugupidamisega
Kodanik


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

kolmapäev, 10. november 2021

väike haiku vms

ma ei kuula sõnu,
ma tunnen tundeid.

ma tahaks rääkida,
aga mitte valjult.

mõistetud olla,
see on mu soov.

mõista ise,
suuremgi veel.

teisipäev, 9. november 2021

Olgu ülistatud igavus

Olen olnud fänn Rahva ja Omakaitse kuulajate hulgas ajast, mil ma mäletan selle olemasolust. Mida edasi, seda enam olen olnud hämmastunud jutuvestjate maailmapildi laiusest ja süvisest. Neid kuulates tundub mulle, et ma pole eales võimeline omandama, elik meeles pidama teavet, mis neil on; rääkimata siis selle hindamisest.

Kõige selle juures olen veendunud, et Kivirähk ja Juur omadavad oreaali, mida omavad täna Tammsaar; Oskar ja kes see oblikate vahel ulakusi tegi, Under, õigus jah.

Mis mind murelikuks teeb, on see, et mehed väsivad. Mõned märkavad seda ise, mõned liiga hilja. Seoses Rahva ja Omakaitse viimase hooaja lõpulauluga, ma mäletan, mille sõnumiks oli, et nad ei jaksa rohkem seda koormat kanda. Seda suurem oli minu rõõm kuulda nende hääli veelkord, ent, ent..

Täiesti uus teema:

Meil on vaja uut põlvkonda, kes ei lahutaks meelt labaselt, vaid süvitsi, otsekui karujahti pidades. Meelelahutus tänasel päeval ei tähenda õigupoolest muud kui igavuse asendamist millegagi, mis tundub põnev. Igavus on tabu. Inimesel ei tohi olla igav, inimesel peab olema põnev olla.

Samas on ka arvajaid, kes ütlevad, et tervitatud igavus on inimese parimaid hetki üldse. Igavus hakkab vastu kõigele sundusega pakutule, nimetades seda tühiseks ja - igavaks.  Igavus otsib midagi suuremat, miskit tähendust, eesmärki. Ahh.. ruttasin ette, igavusel polegi eesmärki, üksnes emotsioon.

Olles ise kogenud 'tervitatud igavust', võin ütelda, et tulemus on üsna hea. 'Tervitatud igavus' on seisund, kus sa esiteks lepid ja ootad midagi sellest tulenevat.. ääretult igav olukord, ääretult igav, aga ootad.. Ma ei oska seda sõnadesse panna. See on seisund mida me ei taha kogeda, see on väga igav.

Mis mul mõttese tekkis, et ehk ROK suudab meid läbi vedada sellest tatina venivast igavusest?

mul hakkab igav, pmst