McNeo kodanikublogi

Kui me toome uue hinge siia ilma elama, siis mõnede jaoks võib see olla katsumuseks - et üldse tuua. Enamuse jaoks on see lihtsalt asjade loomulik käik.
Mõnede jaoks, kahjuks, tööõnnetus.

Meil on riiklik plaan suurendada, või vähemasti hoida sündivust võrdsena suremusega. Me premeerime kodanikke sigimise eest. Olgu. Kuid me ei saa eeldada, et meie lapsed maksaks kinni meie võlavõtmised, täpsemalt siis meie pensionid.

Olid ajad, mil ärplesin, et minul on kaks pensionisammast: kõrvade ja kahe jala vahel. Mul on häbi.

Lapsed ei ole meie investeering mugavaks pensioniks; lapsed on meie kohus ja ohver meie mugavusele, jätkamaks elu mis meilegi antud. Meile anti mis saadi ja rohkemgi veel. Usun, et peame seda tegema meiegi ka nüüd.

Rääkides teemast, ma ei poolda pilvedelt raha pillutamist, pigem strateegilist seisukohta: meie lapsed, nende heaolu, nende haridus, andku parema lootuse kui see oli meil.

Lugupidamisega
Kodanik

Jah, nüüd on see käes - eestlased hakkasid laulma. Eestlased on tundnud laulu väge, iseäranis ühislaulu väge juba mõnda aega. Laulsime ennast vabaks, laulgem ka Ukraina vabaks.

Kordan siinkohal mõningaid jutupunkte, mida pidasin möödunud reedel, oma sünnipäeval (et mitte ütelda meesterahva märgilisemail juubelil).

Sattusin peomelus kokku ukrainlasega, kellel oli mulle küsimusi ja kes oli valmis kuulama, vastuväiteid esitamata. Ütlesin talle, et toetame Ukrainat igal võimalikul viisil mis suudame.

Ühtlasi selgitasin eurooplaseks saamise tingimusi; ütlesin, et kõige esimene asi, mis nad peavad paika saama, on lahti ütlemine korruptsioonist. Et riigis valitseb seadus ja kodanikud järgivad seadust. Tagantjärgi meenutades mulle ei meenu, et ma oleks maininud seda, et kodanikud ise neid seadusi vormistavad. Aga mis sa veel tahad juubelit tähistavalt kodanikult.

See selleks.

Nüüd siis laul, mida ma palun jagada. Ukrainlastele hinge kosutuseks ja vaimu kinnituseks. Meile eestlastele meenutuseks, et laulul on väge.

---

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

---

ps. .. ja meie oma rahva kaitsjatele soovin ilusat suve. suurem kingikott ootab sügist ;)

Nagu me kuulda oleme saanud, on kohtuniku poolt määratud trahv ajakirjanikele uudishimu rahuldamise, sestap avaliku huvi rahuldamise tõttu.

Tegemist oli antud juhtumil ühe panga tehingutega, millede kohta prokuratuur heitis kahtlusi, et tegemist võis olla rahapesuga. Ajakirjandus, haistes suure raha lõhna, avalikustas kõik neile teada oleva info.

Prokuratuurile selline käitumine sugugi ei meeldinud, mille kinnituseks nad ajakirjanikud kohtusse kaebasid, mille tulemusena kohtunik ajakirjanikud ka süüdi mõistis.

Ja nüüd mis ma näen, on 'avalik huvi' kohtuniku isiku vastu ajakirjanduses. Kuulge, ajakirjanikud, pidage piiri.

Ma olen väga tänulik oma riigi valitsusele ajakirjandusvabaduse eest; ma olen tänulik ajakirjanikele, et nad seda vabadust täidavad.

Samas, kuskil kohtume mõistetega 'mõistlik' ja 'eesmärgipärane'. Kui prokurõri ahelas on keegi jaganud teavet toimuva kohta, ei tähenda, et kõik oleks kohe avaldamiskõlbulik. Kõik kahtlused ega süüdistused ei tarvitse vastata tõele. Seega.. pooliku, või puuduliku teabe avaldamine võib kahjustada kohtumõistmise kvaliteeti.

Mina eraisikuna vastutan kõige eest, mis ma teen või ütlen. Ma ootan sedasama ajakirjanikelt: teil ei peaks olema privileege. Oleme siis kodanike riik või mitte?

Veelkord, ma olen tänulik ajakirjanike ees nende tehtud töö eest, ent ma palun - peenetundelisust ja jahedat verd.

Vaadates Lääne reaktsioone Venemaa toime pandud kuritegusid Ukrainas, tekib mul küsimus, kas nad ikka on aru saanud millega on tegemist. Kuklalasud tsiviilidele ja naiste vägistamised ei anna just palju mõtteruumi. Kui see ei ärata Euroopat, ei ärata miski, kui on juba hilja.

Üks asi on vallutada 'vaenlase' sõjalised objektid, hoopis teine asi on vägivallatseda süütute tsiviilide kallal. Ja seda on Venemaa väed teinud.

Hinnad tõusevad, elatustase langeb, ent mis oleks alternatiiv - veelgi hullem. Seega, mõtelgem ratsionaalselt.

Venemaa ja tema elanikud, kes on valinud endale praeguse juhi, kannatagu ka kaotusi. Täpselt samaväärselt kannatusi nagu vägistatud naise põlema panemine.

Me hülgame Venemaa.

Ütelge mis tahate, ent mina tunnen õhus revolutsiooni hõngu.

Kõikvõimas, kõikevõitev Venemaa armee on osutunud läbikukkujaks ja üsna haledal moel. Iga liigutus, mida nad Ukraina suunal teevad, üksnes süvendab nende häbi suurust. Ütleme siis otse välja: mitte keegi ei karda enam Venemaad. Aastat 10 tagasi oli Venemaal võimalus; nad uuendasid asju ja tegid uueks, ent põhilisema jätsid alles - valetamise ja varastamise. Aretati uusi relvi, ent suhtumine jäi samaks: valeta ülemustele, varasta, mis ripakil. Tänaseks on kogu maailmale avalikuks saanud, et Venemaa pole muud kui vanaraud.

Mäletan keskkooli ajast, mil minu keemia õpetaja armastas korrata, et iga rahvas väärib oma valitsejat. See sõnum on jäänud minuga sellest saati. Olen analüüsinud ja arutelnd, ent jõudnud samasse punkti tagasi: tõesti - iga rahvas väärib oma valitsejat.

Sellegi poolest, on's meil väljapääsu olukorrast, kus enamik rahvast enam ei soovi endist korda? On, ja selle nimeks on revolutsioon. Revolutsiooni toimimise tingimuseks oli, et valitsev osa ühiskonnast enam ei suuda võimu säilitada ja et madalam osa ei kannatada enam mitte. Venemaa olukorras jõuab see hetk kätte hiljemalt maikuu lõpuks.

ps. muusika tuleb hiljem