McNeo kodanikublogi

ChatGPT on uus seks

ChatGPT on hetkel ilmselt kuumim sõna tehisintellekti vallas ja sedavõrd kuum, et Google peakontoris vajutati nupule 'punane häire'. Ei juhtu just iga päev, kus Googlele tekib arvestatav konkurent. Mitte, et ChatGPT kõiges lõpuni süüdi oleks, aga 12 000 töötaja hiljutine koondamine Google poolt on kindlasti märgiline ja tähenduslik.

Vestlusrobotid on olnud olemas juba pool sajandit; tegelesin isegi nendega 20 aastat tagasi, täpsemalt siis IRC jututoa robotite arendamisega. Jututoa robotid olid mõeldud peamiselt korra hoidmiseks, ent neid võis arendada ka jutuvestjaiks, kes siis kommenteerisid öeldut, jagasid infot või elavdasid muidu vaikseks jäänud kanalit. Külalistel oli esiti raske uskuda, et tegu oli roboti ja mitte inimesega. See mulje kadus muidugi peale pikemat vestlust.

Seda, kas vestluskaaslaseks on inimene või robot, pole seni suutnud ära petta ükski programm. ChatGPT on aga suutnud üllatada ja vägagi suurel moel. Mitte, et ta oleks olnud esimene, pigem on tema populaarsuse taga avalik ja tasuta proovimise võimalus.

Ilmneb, et inimkõnet (lauseehitust, sõnade järjekorda) on võimalik matemaatilise mustriga sedavõrd hästi kirjeldada, et tulemuseks on lihtsameelseid ära pettev, seostatud, ladusa ja korrektse grammatikaga tekst. Isiklikult olen saavutatu üle hämmingus.

Tehisintellekt on enesepettus

Rääkides tehisintellektist, kipub mu keel endiselt kangeks jääma selle sõna välja ütlemisel; eelistaksin pigem väljendit 'superarvuti'. Siinkohal tahangi süüvida põhjus(t)esse, miks mind häirib väljend 'tehisintellekt'.

Tehisintellekti isaks võib lugeda Alan Turingit, kes küll polnud esimene ega ainuke arvutite arendaja, ent tema oli see, kes pakkus välja eksperimendi, mida tuntakse kui 'Turingi testi'. Turingi testi järgi tuleb arvutit, mis suudab vestluse alusel jätta mulje, et tegu on inimesega, lugedagi intelligentseks. Ehk siis oleme juba algusest peale leppinud enesepettusega, hoolinud rohkem näilisusest kui sisulisest tõest.

Teine mõiste mis tehisintellektiga kaasas käib, on iseõppivad neurovõrgud. Olla olemas olla müstilised arvutisüsteemid, mis imiteerivad inimese aju toimimist. Esiteks pole neurovõrkudes midagi müstilist; nö iseõppiv süsteem on võimalik üles ehitada kasvõi Exceli tabelisse. Neuronid (närvid) pole seejuures muud kui mäluaadressid, kus hoitakse mingit arvulist väärtust. See väärtus on sinna saadud ühe või rohkema eelneva neuroni väärtuse tingimuslikul liitmisel. Ükski neuron ega neuronite grupp ei tea ega mõista sõnade tähendust, üksnes mingit arvulist väärtust.

Huvitaval kombel ei puutu inimese aju, kui selline, seejuures üldse teemasse - samal põhimõttel töötavad neuronid ka kapsaussidel. Loomulikult ei kõla kapsaussi aju sugugi nii uhkelt ja intelligentselt kui inimese aju. Üleüldse on inimese ülendamine ja eristamine ülejäänud elusloodusest pärit religioonist. Oleme uhked selle üle, et me pole ometi mingid usklikud, kes kummardavad pilve peal istuvat vanameest, samas mõistmata, et usume lapse kombel kaisulooma hinge olemasolusse, ja seda täiesti vabatahtlikult.

Neurovõrkude evolutsioon

Neurovõrkude arendus jõudis omal ajal suurema avalikkuse ette kui 'kassipiltide ekspert'. Süsteemile söödeti ette tuhandeid ja tuhandeid pilte, milledest osadel oli peal kass. Süsteem oskas mingi aja pärast keskmisest inimesest paremini ära aimata, kas pildil on kass või mingi muu objekt. Süsteemi järgmine arenguetapp võimaldas kirjelduse abil luua pilt, st sa ütled süsteemile kass ja tema (näiteks DALL-E) joonistabki kassi. ChatGPT teeb sama, aga tekstiga. Loeb, mis sa talle kirjutasid, "saab sellest aru" ja siis vastab sulle.

Teine juhtum, milles neurovõrgud kuulsust kogusid, oli lauamängu Go maailmameistri võitmine. Go mängus on sedavõrd palju käikude võimalusi, et nende kõikide läbi arvutamine pole erinevalt malest praeguse arvutustehnika juures vist isegi võimalik, kindlasti mitte otstarbekas. Aga näet, sunnik oskab leida matemaatilisi mustreid, mis võidavad inimaju.

Vestlusroboti revolutsiooniline tulevik

Jah, kuradi kurat, see süsteem suhtleb sinuga puhtas eesti keeles. Seletab sulle raskusteta 'Tõe ja õiguse' sisu ja tähendust, ise seda mõistmata, teadmata midagi grammatika reeglitest. Lisaks on ta võimeline tekste tõlkima, kasutamata sõnaraamatutki.

Mis saab nüüd sisuloojatest, kas nad jäävad oma töökohtadest ilma? Mis saab kooliharidusest, kus kirjandeid kirjutab õpilase asemel arvuti? Maa on juba värisenud, tsunami alles tuleb.

Sisuloojate amet jääb alles, küll aga muutub senisel tasemel kirjutatu oluliselt odavamaks, teisisõnu standardid tõusevad kõrgemale. Sest tõesti, milleks palgata tööle keskpärast suleseppa, kui sama töö teeb ära oluliselt odavam arvutiprogramm. Trikk seisnebki nüüd selles, kes oskab paremini robotiga suhelda ja käsklusi jagada. Loomulikult peab sisuloojal endal olema hea keeletunnetus ning sisuline arusaam sisust endast.

Näiteks ei oska arvuti koostada kiillauseid, sest need jäävad väljapoole matemaatilisi keskmisi mustreid. Kui aga sisulooja koostatud tekst koosneb üksnes liht- ja liitlausetest, lisamata midagi uut ja üllatavat, vajub see keskpärasuse sohu. Arvutit võib panna küll genereerima uut mustrit, ent kuna arvutil puudub sisuline arusaam öeldu mõttest, on tulemuseks vaimuhaige sonimine.

Koolihariduse puhul peame kirjandite kirjutamisel endi käest küsima, mida me üldse hindame ja miks. Olid ajad, mil pidi matemaatikas pähe õppima korrutustabeli, nüüd seda enam ei nõuta. On aru saadud, et aja- ning energiakuluka arvutamise võib ära teha kalkulaator, hoopis olulisemaks on muutunud mõistmine, mida ja miks me üldse arvutame. Enam me ei lahenda peast lihtsamaid tehteid, pigem koostame algoritme. Samuti pole mõttekas aega kulutada vormilise teksti vorpimisele, kui tähtsamaks on kirjutatu mõte ja 'kirss koogil'.

Kirjanditest rääkides on minule jäänud mulje, et seni on vorm olnud tähtsam kui sisu. Kirjandite teemad arutatakse tundides läbi, andes seejärel mõista, millised on 'õiged' küsimused ja nende veelgi 'õigemad' vastused. Kiidetakse takka, kui sa oskad koostada grammatiliselt korrektseid pikki liitlauseid ja kasutada mitmekesist sõnavara. Viskad sisse mõne metafüüsilise viguri ja ongi 5+ käes. Aga ei julgust, ei loomingulisust, ei uudsust, pigem keskpärane pläma läbi nämmutatud asjadest.

Olen seega veendunud, et ChatGPT sarnased vestlusrobotid on tulnud selleks, et jääda. Nii nagu kalkulaator ja õigekirjakontroll on elementaarsed abilised, muutub ka vestlusrobot igapäevaseks töövahendiks.

Ehk jõuame selle abil lähemale arusaamisele, mis asi see intelligents üldse on. Võib muidugi ka juhtuda, et jõuame arusaamisele, kuivõrd tühised lollpead me tegelikult oleme.

Juttu jääb lõpetama Little Sis Nora meeleolukas lugu 'Party Trick (Burp Song)'. Beat that.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

- - -

ps. Esitlen boonusena hoolikalt valitud lugude playlisti. Lugude ühised märksõnad oleksid: ambient, chill, atmospheric, vocal. Kui keegi mäletab HU (Hannaliisa Uusmaa) lugu 'Linnasuve laul', siis midagi sellist on ka need lood. Ei tarvitse sobida taustamuusikaks, pigem ikka kuulamiseks, nautimiseks ja hõljumiseks kuskil pilvede piiril. Teeb hinge helgemaks ja kergemaks.

Greencyde - More Than a Memory

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

- - -

Ficci - Oh Baby

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

- - -

AUEL & Greencyde - Wanderer

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

- - -

E.lementaL - You Look Like An Angel

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

- - -

E.lementaL - Edem

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Tere lugejad ja fännid. Nagu olete ehk märganud, pole ma viimase paari kuu jooksul midagi postitanud. Selle peamiseks põhjuseks on olnud minu kehvenenud tervislik seisund. Postitusi loodetavasti siiski tuleb veel; pean muutunud eluga kohanema pisut.


ps. ühtlasi esitan siinkohal palve, leidmaks mulle sotsiaalkorterit, mis on kohandatud ratastooli kasutavale inimesele. Ehk keegi teab kedagi, kes võiks teada kedagi...
Minu nime ja kontakti leiab blogilehe alt servast. Tänud ette.

ps.ps. korter käes, tänud abistajatele :)

Sedavõrd, kui mul on olnud kokkupuuteid vene rahvaga, jagunevad need kaheks: 1. neid tuleb karta, 2. neile tuleb kaasa tunda. Reeglina siis mõlemat.

Käesolev sündmustik sunnib meile peale sedasama mustrit: tunne kaasa ja karda.

Kuulge vennad, ma hakkan sellest väsima, nii kaasa tundmisest kui kartmisest. Mul on raskusi kaasa tunda rahvale, kes tapab ja vägistab vabasid rahvaid. Ühtlasi on mul aeg otsa sanud kartmisest, nähes, kui armetu see rahvas õieti on. Võtku vene rahvas ennast lõppeks käsile, või ongi sellega lõpp. Saagu vene rahvas aru, et osasaamine ühiskonnast nõuab empaatiat ja kaasamõtlemist. Mitte, et üks rahvus valitseks kõigi teiste üle. Kas tõesti peame Kremlit pommitama tuhande aastaseks puutumatuks kartulipõlluks tõestamaks seda?

Venelased, ma pöördun nüüd teie poole: milline on teie tuleviku nägemus? Alistate Ukraina, alistate Baltikumi; mis edasi? Ma pöördun vähegi mõtleva venelase poole sõnumiga: kui teie võidate - siis teie kaotate. Andke minna, mina olen valmis. Ajad on pöördunud, näete seda isegi.

Venelased, me kutsume teid mõistlike rahvaste sekka. Rahvaste sekka, kus kodaniku hääl on pea sama tõhus kui peaministri hääl. Tingimusel, et kodanik oskab oma seisukohta argumentidega selgitada. See on uus olukord teie jaoks, ma tean, ma mõistan, olen isegi elanud Nõukogude võimu all. Siiski, meie saavutasime vabaduse - olgu see teile eeskujuks.

Kas tõesti igatsete tagasi monarhiat, kus keegi ütles ja tegi, sõltumata teie arvamustest, lihtsalt selleks, et hoida üleval miskit rahvuslikku uhkust - et, me oleme ometi venelased? Rahvus, kellega keegi ei arvesta, rahvus, keda keegi ei hinda, rahvus, keda keegi ei karda. Sest tõesti, tänaseks on nii, et venelast ei kardeta ega austata - teie tsaar, seltsimees Putin on hävinud.

Nüüd on aeg vene rahva jaoks valikute tegemiseks, olgugi see neile uus ja raske asi. Seniselt "minu tsaar" asemel otsustanud kõike, peab nüüd lihtsurelik vene baaba sõna võtma. See on raske, harjumatu, ma mõistan.

Aga ometi, siin me lõppeks oleme: kas vene rahvas pühitakse üldse ära, või on vähegi lootust. Mulle meeldiks lootus rohkem. Olen kohtunud kümnete, et mitte ütelda sadade vene rahvusest tegelastega, ja võin kinnitada, et mitte kõik neist pole sead, keda me eestlastena vihkame.

Veelkord, sõnad mis ma oma blogis kasutan, pole juhuslikud, päevalisest juhtumist mõjutatud, vaid märksa pikemast ajaloost.

Kui tänased sakslased on pidanud maksma hingehinda, tõestamaks, et nemad pole Hitleri mõttekaaslased, tulgu sedasama hinda maksta ka venelastel. Ja ma mõtlen seda tõsiselt.

Head päeva jätku
Vaba Eesti, vaba kodanik
McNeo

Kuhu kulutada riigi raha, elik maksumaksjatelt saadud eurod?

Olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti sugusel väikerahval pole just palju võimalusi. Naftat meil pole. Muid põletatavaid aineid küll leiab, ent vähevõitu. Päikest napib, tuulegagi on seis niru. Hüdroenergiast võime vaid unistada. Ainus mis meil on, on meie omad inimesed.

Nüüd on küsimus, kas saadame meie omad inimesed orjadeks riikidesse, kust nad võiksid palga kõrvalt koju perele toetust saata.. või.. või hoopiski, teeks oma riigi rahvast targa rahva, kelle tarkuse eest makstakse maailmas vaat et pealegi?

Ehk siis, minu silmis ainus võimalus Eesti riikluse ja rahvusluse säilimiseks on meie järeltulijate haridus. See peab olema maailmatasemel, parim parimatest.

Meie seast peavad kerkima parimad asjatundjad, olgu selleks IT, majandus, teenindus, tehnika, teadus või muu nimetamata haru. Saagu argumendiks maineka töökoha saavutamisel asjaolu, et kandidaat on pärit Eestist, omandanud Eesti hariduse. See võtab aega, nõuab tööd, ent on võimalik.

Ühtlasi eeldab see meie haridussüsteemi väärtushinnangute ümberseadmist. Mõned asjad mida enne hinnati, on aegunud, teised jällegi ootavad väärtustamist.

Ehk on see minu isiklik kaeblemine, ent siiski, avalik küsimus Eesti hariduse ministeeriumile: kuidas on võimalik, et ma sain eesti keele eksamil 3 (kolm) punkti? Oli kolm küsimust ja üks kirjand. Kirjandi kirjutasin omal teemal, nii nagu juhendis oli lubatud. Kõik kirjapandu panin kirja kirjatähtedega, eristades suuri ja väikeseid tähti. Tekst oli minu poolt tihke, ent tähenduslik. Ja ainult 3 (kolm) punkti?

Et ma alustasin viimast lauset 'ja' sõnaga? Eirasin reegleid? Üllaülla, ma üllatan teid veel mõnegi asjaga.

Lugupidamisega kodanik
Elvar Ojar

ps. kui valitsejad ei haba hariduse kvaliteedi väärtust, kui eestlased ise ei haba selle väärtust (mis meid sünnitanud), siis jäägu minu blogi luigelauluks eestlusele üleüldse

Mäletan Vene-Ukraina sõja kevade algusaegadest seda, et NATO riigid lubasid Ukrainale anda relvastust ühel tingimusel - nad peavad õppima seda kasutama. Õppimise aeg oli samuti ette öeldud: nädalaid, kui mitte kuid. Minu jaoks oli asi selge, plaanitakse midagi suuremat. Kõik teave oli kätte saadav nii minule kui ka kõige tavalisemale kodanikule. Putin vaeseke, oli ilmselt pimeduses.

Tänaseks on selgunud selle plaani tulemused: Venemaa on saanud vasta kotte, ja mitte õrnalt. NATO kindralite nõuannete järgi tehti eeltööd Venemaa moonaladude, juhtimispunktide ja varustusteede hävitamise teel. Tulemuseks on nii nende sõjalise võimekuse vähendamine, kui ka moraali kahandamine.

Kas peaksime nüüd kuulama paljude venelaste palvet, et 'halastage meile, me ei saa ega oleks saanud midagi muuta antud juhtumis'? Ei.

Kannatas saksa rahvas oma juhi, Hitleri pärast, kannatagu nüüd ka vene rahvas oma juhi, Putini pärast. Sest mis olukord oli II maailmasõja ajal - kaks hullu tegid laupkokkupõrke. Hitler oli hullem, sestap anti lootus Stalinile (elik vene rahvale). Tänaseks on selgunud, et oleks tulnud mõlemad tollal koos veega alla lasta. Sakslased on oma karmavõla maksnud, nüüd on aeg venelaste käes.

Seni, kuni venelane ütleb, et tema midagi teha ega muuta ei saa, tuleb teda karistada sellise lolluse eest. Küll õpib, nutab, aga õpib.

Praeguse sõja Ukraina poolsete edusammude kohta tuleb kindlasti märkida, et see poleks saanud sündida ilma Ukraina endi kodanike ja sõdurite tahteta olla vaba rahvas. Jah, NATO andis relvad ja õppe ja luureinfo, ent Ukrainlased on siiski seni olnud need, kes on pidanud verd valama ja elusid kaotama.

Edasi Ukraina, edasi.

Me oleme viimasel ajal korduvalt kuulnud väljendit "kaasvastutus". Seda iseäranis vene rahva, täpsemalt siis Vene Riigi kodanike suunal. Sest tõesti, kes siis lõppeks tapab süütuid Ukraina lapsi? Lihtsalt mingi Putin?

Vene Riigi kodanikud väidavad, et nemad pole Putinit valinud, ega saa ka midagi muuta. Ja isegi kui üritada midagi muuta, lõppeks see üritaja jaoks traagiliselt. Ehk siis, Venemaal on võimu võtnud mingi kamp, kelle vastu on võimetud selle kodanikud ise. Lausa kahju hakkab sellest Venemaa kodanikest - mingi käputäis Putiniste valitseb miljonite üle.

Mäletan keskkooli ajast meie usklikust keemiaõpetaja sõnu, et iga rahvas väärib oma valitsejat. Olen seda mälestust jaganud korduvalt, ilmselt ka oma blogis. Ning üha veendumumalt pean tõdema, et nii see tõesti on.

Vene rahvas on pika ajaloo, rikkaliku kultuuri ja millega veel. Vene rahvas on ise pidanud vastu ohtratele katsetele neid hävitada - rääkigem kasvõi mongolitest. Nad on nälginud, neid on tapetud, ent nad elavad siiani ja hoolimata kõigest, maailma rahvad peavad nendega arvestama.

Kuskil maal hakkas venelastes süvenema usk, et nemad on surematud ja võitmatu rahvas. Selmet kannatada, võiks hoopis nemad maailma valitseda.

Maailma valitsemise, iseäranis selle vallutamise käigus tekib muidugi ohvreid, nõnda nagu metsa langetamisel laastusid. Kuid nüüd on tekkinud olukord, kus laastusid on tekkinud rohkem kui kujuteld ja palke pole üldse. Sestap, et langetada metsa, on mindud juba valmis majade kallale - pilpad lendavad, järelikult midagi head on tulemas.

Aga ei, kahjuks ei. Venelane lõhub omaenda maja.

Ahjah, kuhu ma jäingi.. kaasvastutuse juurde vist. Mis oleks, kui tooksime sisse uued mõisted nagu näiteks: ühisvastutus, ühendvastutus, koosvastutus. Ühine nendel sõnadel on vastutus, ent erinev määr ja tähendus.

Mis ma nüüd ütelda tahan: meil, minul, sinul, neil, ei tarvitse olla kaasvastutust, ent mingine vastutus on siiski. Me ehk ei taha vastu võtta seda vastutust, viidates otsesele vastutusele, ent kaudselt ometi, me vastutame. Me kõik.