McNeo kodanikublogi

Tere lugejad ja fännid. Nagu olete ehk märganud, pole ma viimase paari kuu jooksul midagi postitanud. Selle peamiseks põhjuseks on olnud minu kehvenenud tervislik seisund. Postitusi loodetavasti siiski tuleb veel; pean muutunud eluga kohanema pisut.


ps. ühtlasi esitan siinkohal palve, leidmaks mulle sotsiaalkorterit, mis on kohandatud ratastooli kasutavale inimesele. Ehk keegi teab kedagi, kes võiks teada kedagi...
Minu nime ja kontakti leiab blogilehe alt servast. Tänud ette.

ps.ps. korter käes, tänud abistajatele :)

Sedavõrd, kui mul on olnud kokkupuuteid vene rahvaga, jagunevad need kaheks: 1. neid tuleb karta, 2. neile tuleb kaasa tunda. Reeglina siis mõlemat.

Käesolev sündmustik sunnib meile peale sedasama mustrit: tunne kaasa ja karda.

Kuulge vennad, ma hakkan sellest väsima, nii kaasa tundmisest kui kartmisest. Mul on raskusi kaasa tunda rahvale, kes tapab ja vägistab vabasid rahvaid. Ühtlasi on mul aeg otsa sanud kartmisest, nähes, kui armetu see rahvas õieti on. Võtku vene rahvas ennast lõppeks käsile, või ongi sellega lõpp. Saagu vene rahvas aru, et osasaamine ühiskonnast nõuab empaatiat ja kaasamõtlemist. Mitte, et üks rahvus valitseks kõigi teiste üle. Kas tõesti peame Kremlit pommitama tuhande aastaseks puutumatuks kartulipõlluks tõestamaks seda?

Venelased, ma pöördun nüüd teie poole: milline on teie tuleviku nägemus? Alistate Ukraina, alistate Baltikumi; mis edasi? Ma pöördun vähegi mõtleva venelase poole sõnumiga: kui teie võidate - siis teie kaotate. Andke minna, mina olen valmis. Ajad on pöördunud, näete seda isegi.

Venelased, me kutsume teid mõistlike rahvaste sekka. Rahvaste sekka, kus kodaniku hääl on pea sama tõhus kui peaministri hääl. Tingimusel, et kodanik oskab oma seisukohta argumentidega selgitada. See on uus olukord teie jaoks, ma tean, ma mõistan, olen isegi elanud Nõukogude võimu all. Siiski, meie saavutasime vabaduse - olgu see teile eeskujuks.

Kas tõesti igatsete tagasi monarhiat, kus keegi ütles ja tegi, sõltumata teie arvamustest, lihtsalt selleks, et hoida üleval miskit rahvuslikku uhkust - et, me oleme ometi venelased? Rahvus, kellega keegi ei arvesta, rahvus, keda keegi ei hinda, rahvus, keda keegi ei karda. Sest tõesti, tänaseks on nii, et venelast ei kardeta ega austata - teie tsaar, seltsimees Putin on hävinud.

Nüüd on aeg vene rahva jaoks valikute tegemiseks, olgugi see neile uus ja raske asi. Seniselt "minu tsaar" asemel otsustanud kõike, peab nüüd lihtsurelik vene baaba sõna võtma. See on raske, harjumatu, ma mõistan.

Aga ometi, siin me lõppeks oleme: kas vene rahvas pühitakse üldse ära, või on vähegi lootust. Mulle meeldiks lootus rohkem. Olen kohtunud kümnete, et mitte ütelda sadade vene rahvusest tegelastega, ja võin kinnitada, et mitte kõik neist pole sead, keda me eestlastena vihkame.

Veelkord, sõnad mis ma oma blogis kasutan, pole juhuslikud, päevalisest juhtumist mõjutatud, vaid märksa pikemast ajaloost.

Kui tänased sakslased on pidanud maksma hingehinda, tõestamaks, et nemad pole Hitleri mõttekaaslased, tulgu sedasama hinda maksta ka venelastel. Ja ma mõtlen seda tõsiselt.

Head päeva jätku
Vaba Eesti, vaba kodanik
McNeo

Kuhu kulutada riigi raha, elik maksumaksjatelt saadud eurod?

Olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti sugusel väikerahval pole just palju võimalusi. Naftat meil pole. Muid põletatavaid aineid küll leiab, ent vähevõitu. Päikest napib, tuulegagi on seis niru. Hüdroenergiast võime vaid unistada. Ainus mis meil on, on meie omad inimesed.

Nüüd on küsimus, kas saadame meie omad inimesed orjadeks riikidesse, kust nad võiksid palga kõrvalt koju perele toetust saata.. või.. või hoopiski, teeks oma riigi rahvast targa rahva, kelle tarkuse eest makstakse maailmas vaat et pealegi?

Ehk siis, minu silmis ainus võimalus Eesti riikluse ja rahvusluse säilimiseks on meie järeltulijate haridus. See peab olema maailmatasemel, parim parimatest.

Meie seast peavad kerkima parimad asjatundjad, olgu selleks IT, majandus, teenindus, tehnika, teadus või muu nimetamata haru. Saagu argumendiks maineka töökoha saavutamisel asjaolu, et kandidaat on pärit Eestist, omandanud Eesti hariduse. See võtab aega, nõuab tööd, ent on võimalik.

Ühtlasi eeldab see meie haridussüsteemi väärtushinnangute ümberseadmist. Mõned asjad mida enne hinnati, on aegunud, teised jällegi ootavad väärtustamist.

Ehk on see minu isiklik kaeblemine, ent siiski, avalik küsimus Eesti hariduse ministeeriumile: kuidas on võimalik, et ma sain eesti keele eksamil 3 (kolm) punkti? Oli kolm küsimust ja üks kirjand. Kirjandi kirjutasin omal teemal, nii nagu juhendis oli lubatud. Kõik kirjapandu panin kirja kirjatähtedega, eristades suuri ja väikeseid tähti. Tekst oli minu poolt tihke, ent tähenduslik. Ja ainult 3 (kolm) punkti?

Et ma alustasin viimast lauset 'ja' sõnaga? Eirasin reegleid? Üllaülla, ma üllatan teid veel mõnegi asjaga.

Lugupidamisega kodanik
Elvar Ojar

ps. kui valitsejad ei haba hariduse kvaliteedi väärtust, kui eestlased ise ei haba selle väärtust (mis meid sünnitanud), siis jäägu minu blogi luigelauluks eestlusele üleüldse

Mäletan Vene-Ukraina sõja kevade algusaegadest seda, et NATO riigid lubasid Ukrainale anda relvastust ühel tingimusel - nad peavad õppima seda kasutama. Õppimise aeg oli samuti ette öeldud: nädalaid, kui mitte kuid. Minu jaoks oli asi selge, plaanitakse midagi suuremat. Kõik teave oli kätte saadav nii minule kui ka kõige tavalisemale kodanikule. Putin vaeseke, oli ilmselt pimeduses.

Tänaseks on selgunud selle plaani tulemused: Venemaa on saanud vasta kotte, ja mitte õrnalt. NATO kindralite nõuannete järgi tehti eeltööd Venemaa moonaladude, juhtimispunktide ja varustusteede hävitamise teel. Tulemuseks on nii nende sõjalise võimekuse vähendamine, kui ka moraali kahandamine.

Kas peaksime nüüd kuulama paljude venelaste palvet, et 'halastage meile, me ei saa ega oleks saanud midagi muuta antud juhtumis'? Ei.

Kannatas saksa rahvas oma juhi, Hitleri pärast, kannatagu nüüd ka vene rahvas oma juhi, Putini pärast. Sest mis olukord oli II maailmasõja ajal - kaks hullu tegid laupkokkupõrke. Hitler oli hullem, sestap anti lootus Stalinile (elik vene rahvale). Tänaseks on selgunud, et oleks tulnud mõlemad tollal koos veega alla lasta. Sakslased on oma karmavõla maksnud, nüüd on aeg venelaste käes.

Seni, kuni venelane ütleb, et tema midagi teha ega muuta ei saa, tuleb teda karistada sellise lolluse eest. Küll õpib, nutab, aga õpib.

Praeguse sõja Ukraina poolsete edusammude kohta tuleb kindlasti märkida, et see poleks saanud sündida ilma Ukraina endi kodanike ja sõdurite tahteta olla vaba rahvas. Jah, NATO andis relvad ja õppe ja luureinfo, ent Ukrainlased on siiski seni olnud need, kes on pidanud verd valama ja elusid kaotama.

Edasi Ukraina, edasi.

Me oleme viimasel ajal korduvalt kuulnud väljendit "kaasvastutus". Seda iseäranis vene rahva, täpsemalt siis Vene Riigi kodanike suunal. Sest tõesti, kes siis lõppeks tapab süütuid Ukraina lapsi? Lihtsalt mingi Putin?

Vene Riigi kodanikud väidavad, et nemad pole Putinit valinud, ega saa ka midagi muuta. Ja isegi kui üritada midagi muuta, lõppeks see üritaja jaoks traagiliselt. Ehk siis, Venemaal on võimu võtnud mingi kamp, kelle vastu on võimetud selle kodanikud ise. Lausa kahju hakkab sellest Venemaa kodanikest - mingi käputäis Putiniste valitseb miljonite üle.

Mäletan keskkooli ajast meie usklikust keemiaõpetaja sõnu, et iga rahvas väärib oma valitsejat. Olen seda mälestust jaganud korduvalt, ilmselt ka oma blogis. Ning üha veendumumalt pean tõdema, et nii see tõesti on.

Vene rahvas on pika ajaloo, rikkaliku kultuuri ja millega veel. Vene rahvas on ise pidanud vastu ohtratele katsetele neid hävitada - rääkigem kasvõi mongolitest. Nad on nälginud, neid on tapetud, ent nad elavad siiani ja hoolimata kõigest, maailma rahvad peavad nendega arvestama.

Kuskil maal hakkas venelastes süvenema usk, et nemad on surematud ja võitmatu rahvas. Selmet kannatada, võiks hoopis nemad maailma valitseda.

Maailma valitsemise, iseäranis selle vallutamise käigus tekib muidugi ohvreid, nõnda nagu metsa langetamisel laastusid. Kuid nüüd on tekkinud olukord, kus laastusid on tekkinud rohkem kui kujuteld ja palke pole üldse. Sestap, et langetada metsa, on mindud juba valmis majade kallale - pilpad lendavad, järelikult midagi head on tulemas.

Aga ei, kahjuks ei. Venelane lõhub omaenda maja.

Ahjah, kuhu ma jäingi.. kaasvastutuse juurde vist. Mis oleks, kui tooksime sisse uued mõisted nagu näiteks: ühisvastutus, ühendvastutus, koosvastutus. Ühine nendel sõnadel on vastutus, ent erinev määr ja tähendus.

Mis ma nüüd ütelda tahan: meil, minul, sinul, neil, ei tarvitse olla kaasvastutust, ent mingine vastutus on siiski. Me ehk ei taha vastu võtta seda vastutust, viidates otsesele vastutusele, ent kaudselt ometi, me vastutame. Me kõik.

Nüüd saab selgeks Eesti soojus

Suvi oli soe, üle mõistuse soe. Ent kuhu kooli me paigutame Ukrainlaste lapsed, on suuresti selguseta.

Mitte, et mul oleks suurt sõnaõigust või võimu kaasa rääkida, ma siiski palun kõiki ametnikke ja võimulolijaid - palun lahendage see olukord.

Lugupidamisega
Eesti Kodanik