McNeo kodanikublogi

Ostud tehtud, seadsin sammud bussipeatuse poole. Pingil istus elatanud meesterahvas, kas seletas, et bussi pole juba 15 minutit tulnud, et peaks juba kohe tulema. Et aega parajaks teha, pakkusin talle vastostetud viina ja tomatit pealekaks. Ja nii meie vestlus algas.

Selgub, et elu Eestis on hea. Oli hea juba mõnda aega tagasi ja on lootust, et kestab ka edasi.

Paistab, et muurahvuslased Eestist lähemal ajal kuhugi pagema ei hakka. Me saame omavahel rahuldavalt hakkama, nende eluolu on oluliselt parem kui nende kodumaal.

Lugegem seda edulooks.

Olgugi, et leiame nurisemist nii mõnegi koha pealt, tunnevad suurrahvaste esindajad Eestis ennast kõige paremini.

Ma pole kindel, kas EKRE ametlik poliitika seda tunnistab ja toetab, et hea pole elada üksnes meil, ent mulle meeldib see.

Head Iseseisvuspäeva.

Kunst on rahva oma, kuulutas nõukogude võim. Kõik mis loodi, kõik oli kõigi omand. Nüüd ma kujutan ette, et inimene, kes tegi tegusid, kas tema tegudel oleks mingi ülekantud autoriõigus ka minule? Milline nendest õigustest oleks suurem teistest? Näiteks.. ta oli minu isa/ema, poeg/tütar, vend/õde. Et tegu on ääretult tundliku teemaga, pole mul võimalik ka praegu ühest vastust anda. Ühest otsast tahaks rahvana uhkust näidata, et meil selline ööbik laulis; teisalt on tarvis tema lähedasi hoida meedia soovimatute kontaktivõtmiste poolt. Ma proovin ja unistan, et me pole ometi 'unistuste Ameerika', kus kõik rahaks tehakse. Kus igal kannatusel on hind, kus igal ohvril lugu. Jah, mulle väga meeldiks Jaagu mälestusmärk, mulle väga meeldiks Viljandi majanduslik buum, ent kui sellega kaasneb haiget tegemine tema lähedastele, jätan selle ristiretke pigem tegemata.