McNeo kodanikublogi

Üsna hiljuti potsatas minu postkasti äriline ettepanek postitada minu blogi sisu hulka sisuturunduslik artikkel.

Olin sellest ettepanekust ütlemata meelitatud. Esiteks selle pärast, et see oleks minu esimene kord, teiseks see, et mingi raha on märganud minu blogi.

Mulle lubati, et kirjutise vorbib valmis 'asjatundlik kirjanik, lähtudes teie saidi nišist ja sihtrühmast'. Lisaks mainiti kõrgeid standardeid mida minu veebileht pakub ja mida nemad ühtlasi vastu pakkuda saavad. Hmm, B2B?

Järgnevatest emailide vahetustest selgus, et minu veebilehe vastu tunneb huvi kasiinoärindus. Kas tõesti, mis mõttes? Et minu lugejad, vähesed nagu nad on, läheksid minu blogi lehel avaldatud teksti mõjutusel kasiinosse? Mind on kas alahinnatud või ülehinnatud, ma isegi aru ei saa.

Kasiinodest üldisemalt

Kasiinod müüvad sulle emotsioone ja lootust. Nad ise opereerivad puhtalt matemaatikal. Kasiinode kasumimarginaal ei ole suur, aga piisav, kui on piisavalt kliente. Ja nagu ma hiljuti kuulsin, on kasiinode aeg hääbumas. No kindlasti mitte lõplikult, aga kehvad ajad on nendelgi.

Kasiinode alternatiiv oleks loterii, ent loterii ei paku teenindust ega õdusust, mida kohtad kasiinosse sisse astumisel. Loterii samas, võimaldab jääda suhteliselt tundmatuks.

Mis oleks veel võimalusi kiirelt rikastumiseks? SMS laen muidugi. Raha kohe kätte, maksad hiljem jupikaupa, ei mingit õnnemängu.

Ühiskondlik vastutus

Ma ei leia, et peaksime ära keelama kasiinod, loterii või sms laenu, ent leian, et nende äriharude võimalused peaks võrdsustuma ausa äritegevusega. SMS laenu puhul kindlasti seda, et nende äritegevust ei peaks toetama tagatisena ühiskond tervikuna. Loteriidel osalemise puhul võiks kodanik läbida elementaarse matemaatika kursuse ja eksami. Kasiinode puhul maksimaalse kulutuste määra määramisel, nende reaalse sissetuleku põhjal.

Levinud on arusaam, et lollidelt tulebki raha ära võtta, ent mina näen asja laiemalt. Need 'lollid' on meie ühiskonna osa, teevad tööd ja maksavad makse. Lastes röövida neid, röövitakse meid kõiki, ühiskonda tervikuna - ma ei saa seda lubada.

Tagasi postituse alguse juurde - see blogi jääb vähemasti mõneks ajaks puhtalt ühe ja ainuma kodaniku enda finantseerida ja sisustada.

Lugupidamisega
Kodanik

Kui me toome uue hinge siia ilma elama, siis mõnede jaoks võib see olla katsumuseks - et üldse tuua. Enamuse jaoks on see lihtsalt asjade loomulik käik.
Mõnede jaoks, kahjuks, tööõnnetus.

Meil on riiklik plaan suurendada, või vähemasti hoida sündivust võrdsena suremusega. Me premeerime kodanikke sigimise eest. Olgu. Kuid me ei saa eeldada, et meie lapsed maksaks kinni meie võlavõtmised, täpsemalt siis meie pensionid.

Olid ajad, mil ärplesin, et minul on kaks pensionisammast: kõrvade ja kahe jala vahel. Mul on häbi.

Lapsed ei ole meie investeering mugavaks pensioniks; lapsed on meie kohus ja ohver meie mugavusele, jätkamaks elu mis meilegi antud. Meile anti mis saadi ja rohkemgi veel. Usun, et peame seda tegema meiegi ka nüüd.

Rääkides teemast, ma ei poolda pilvedelt raha pillutamist, pigem strateegilist seisukohta: meie lapsed, nende heaolu, nende haridus, andku parema lootuse kui see oli meil.

Lugupidamisega
Kodanik