esmaspäev, 13. september 2021

Hipsteraktivistid ahistavad Peeter Koppelit

Peeter Koppel avaldas ajakirjas 'Autoleht' artikli pealkirjaga "Hipsteraktivistide järjekordne muinasjutukoletis on „auto“". Artikli alguses kaebab autor, et demokraatia on hävimas, kuna tööl mittekäivad hipsteraktivistid otsustavad tööl käijate elu üle. Kuidas see otsustamine toimib või toimub, selgub alles artikli lõpus paari lause jooksul. Lõviosa artiklist kirjeldab Koppel, kuidas hipsteraktivistid nägevat autot. Auto olla kui iseseisev nähtus, tulnuklik olend, vaat et saatanast. Hämmastav, ikka jälle meie ja nemad. Ega ometi Koppel ennast nüüd proletaarlaste sekka nimeta?

Koppel ütleb, et 'sel ajal kui meie oleme tööl, tegelevad nemad mõtete genereerimisega'. Päriselt või? Et mingid töötud hipsterid valutavad südant koletisautode pärast. Pisut üle pakutud, ma ütleks. Arendades mõtet töö tegemise ja mõtlemise teemal, võime jõuda üllatavate tulemusteni, ent seda ma täna ei puuduta.

Artikli lõpus, paari lause jooksul jõuame tuumani, mis herr Koppelit tõeliselt ärritab. Nimelt pole ta rahul, et autode kasutajatele kõiksugu tõkkeid kesklinna sisenemiseks seatakse. Kesklinna ta õigupoolest ei maini, ent jätan endale vabaduse meelevaldseks tõlgendamiseks. Kui varem oli herr Koppelil kolm sõidurada, siis nüüd piiratakse teda kahelt poolt: vasakult ühistransport ja teiselt poolt mingi punane rada. See on ju ahistamine, kas pole. 'Mul on ju auto ja ma lähen tööle'.

Milles ma Koppeliga ühel meelel olen ja ühtlasi hipsteraktivistidega, on see, et meil on probleem: autosid on märksa rohkem, kui algselt kujundatud linnas ette nähtud - kõik soovitud autod lihtsalt ei mahu ära. Milles ma Koppeliga sugugi ühel meelel pole, on see, et me jätkaks auto kasutamist, otsekui inimõigust. Auto ei ole inimõigus, see on luksus ja luksusel on hind.

Mis mind kurvaks teeb, on tõsiasi, et Koppel ei paku ühtegi lahendust hipsteraktivistide vaigistamiseks, õigupoolest probleemi lahendamiseks. Aga olgu, mina pakun. Ääremärkusena olgu lisatud, et mina pole nende ideede autor.

Kesklinn on kujunenud pudelikaelaks neile, kel on asja Õismäelt Lasnamäele või Nõmmelt Piritale. Kõik see liiklus takistab neid, kellel on päriselt asja kesklinna, sealhulgas herr Koppelit. Mis oleks, kui ehitaks tunneli või silla, mis ei häiriks kesklinna elu?

Herr Koppel pääseks siis oma sedaaniga otse treppi ja saaks asuda produktiivsele tööle, sestap kirjutada artikleid müütilistest hipsteraktivistidest.

Head päeva jätku

neljapäev, 2. september 2021

Värbamiseksperdid

Mis mind täna käima tõmbas, oli Maarja Rüüteli artikkel Õhtulehes presidendi valimiste teemal. Nimelt käis Maarja Rüütel välja idee, et presidendi võiksid valida eksperdid. Äärmiselt ahvatlev idee kui aus olla. 'Rahvas, see on ju loll ja ega riigikogu palju parem ole'.

Esimene probleem selle idee juures on see, et minu teada pole ühtegi haridusasutust, kes suudaks koolitada eksperte valimaks parimat presidenti. Mis ei tähenda, et sellist asutust ei saa tekkida, ent täna seda igatahes pole. Võib muidugi mõtelda ekspertide kogumist, ent sellegi koostamiseks oleks vaja eksperti.

Jätkan teemat personaliotsingute teemal üldisemalt. Personaliotsing, nagu nimi seda teatab, otsib persooni või isiksust, kui lubate. Paraku, enne kui jõutakse isiksuseni, elimineeritakse kandideerijad, kes ei vasta teatavatele tingimustele. Elimineerimine käib üsna lihtsalt: haridus, töökogemus ja feim. Mõistagi, põhiharidusega kärulükkajale uut ametit õpetada võib kujuneda üpriski kulukaks.

Senise, ma ütleks ameerikaliku süsteemi järgi hävivad eelkõige talendid ja isiksused. Mõnedel, väga üksikutel on õnne, ent ülejäänud hävivad. Ma ei soovi selle kordumist Eestis.

On olukordi, kus pole mõttekas pikemalt kohvitada. Kui mees suudab, teeb ja oskab, siis milleks bikiinivoor? Venitamine kolm päeva tagasi leitud kandidaadi peale kolme nädalani ei näita asutuse ekspertlust, vaid saamatust.

Ühtlasi, nii nagu Maarja Rüütel tegi ettepaneku valida president ekspertide nõuandel, teen mina ettepaneku valida personali eksperdid nende tulemuste põhjal. Ütleme viimase 2 aasta tulemuste põhjal - kas ettevõte jäi rahule või mitte. Kas töötaja jäi või lahkus, millised olid tema töö tulemused.

Juhul kui personali otsijad kurdavad, et neil on raske töö, siis ma oskan neile näidata tööd, kus reaalselt higi voolab, liitrite viisi.

Kes teab, ehk mõjubki tervendavalt.

laupäev, 28. august 2021

Liiga suur nina

Olgu alustuseks öeldud, et ma olen väga pettunud valitsejate töövõimes. Rahvas ülekaalukalt soovib senise presidendi jätkamist, ent ometi  otsitakse kedagi muud.

Milles on probleem, ega ometi liiga suures ninas? Mingid õiguslaste teemad ehk, palun selgitage mulle.

Mina näen, et olgugi Kersti Kaljulaid sai valitud turbulentsi tingimustes, on ta ometi oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Lausa üle ootuste hästi.

Palun selgitage mulle, milles on senine president läbi kukkunud. Ühtlasi palun ülevaadet, milles on ta õnnestunud.

Minu, kui kodaniku jaoks on kaks valikut - sõna on vaba või sõna on üksnes eliidile.

Valin selle, et sõna on vaba ja kavatsen käituda ka vastavalt.

Head päeva jätku.


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

teisipäev, 17. august 2021

Afganistan

Olukorda Afganistanis pole võimalik kirjeldada muude sõnadega kui tragöödia. See maa on näinud ka helgemaid aegu, olgugi, et meedia kuvand kirjeldab seda maad kuni seniajani keskajas olevaks. Meedia, ma ütleks siinkohal, palgalised, harimatud, klikihimulised, pole võtnud vaevaks süüvida selle maa ajalukku ega selle loomusesse.

Afganistan pole kunagi olnud üliriik nagu USA või Hiina või Nõukogude Liit. Iga hõim, iga klann ajas oma asja. Kuskilt sealt, läänemaailma narkootikumide tellimusest, hakkas jõudu koguma usuline ekstremism. Kas pole irooniline, et usuline ekstremism ammutab jõudu allikast, mida ta ise põlastatuks peab.

Millega võrrelda Afganistani? Täitsa vabalt Eestiga, aegadelt, mil Eesti polnud veel ühtne. Aegadega, mil polnud veel sündinud mõtet ühtsest Eestist, eestlusest. Aegadega, mil üks võõrvõim teise järel vallutas, tappis ja vägistas; mil ei antudki aega ega võimalust rahvuslikuks ärkamiseks. Meile, eestlastele see võimalus siiski anti, intelligentsema saksa rahva näol, tänu kellele on meil oma kirjakeel ja muu. Ja olgu ka nimetatud Marthin Luther.

Aga nüüd Afganistan, kas nemad on kõigis oma hädades ise süüdi? Kindlasti ei, olgugi mööndustega. Kui iga klann ajab ise oma asja, siis ei saagi sealt tekkida ühist ja suurt asja. Saame neid siis selles süüdistada nende hädades? Jah, aga see ei aita meid karvavõrdki.

Küll aga aitab see perekond Helmet vahtu üles kütta. Perekond Helme säravaim poeglaps kirjutas artikli, mille kohaselt kuulutab Kabuli langus ka Eesti langust. Mille Martin unustas mainida, oli see, et erinevalt Eestist ei ole Afganistan NATO liitlane. Väike ääremärkus, kui lubate.

---

Lõpetuseks pisut emotsionaalne sõnavõtt. Mind on avalikult süüdistatud, et ma häbistan oma kaabu kandmisega EKRE't. Oh, kuidas ma võinuks seda teada 30 aastat tagasi, mil hakkasin kaabut kandma. Kannan kaabut edasi kui vaba kodaniku sümbolina, olgugi, et nii polnud algselt selle mõte üldse.

Lisaks veel, kui mõni "ajakirjanik" peaks huvi tundma, et ehk ma olen EKRE'st, siis on mul teile vastus: minu kaabu on varustatud tulnukate tehnoloogiaga, mis töötab sedasi, et kui inimesel on terav silmanägemine, ent nüri mõistus, siis ta ütleb seda ise.

ps. Tagantjärgi mõteldes ei tundu kaabu kandmine üldsegi sedavõrd dramaatiline. Aitäh teile, Mart ja Martin Helme; tänu teile on minu peakate saavutanud kuulsuse, tuntuse, tähelepanu ja kontakti kodanikega, mida ma eales varem poleks loota suutnud. Kavatsen seda ära kasutada; aitäh ja tervitused Eesti 200 poolt.

Head päeva jätku.

 

 


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

neljapäev, 29. juuli 2021

Usk, hirm ja propaganda

Tere. Jätkan vaktsineerimise teemal.

Mõned päevad tagasi sattusin kokku taksojuhiga, kes avaldas arvamust toimuva suhtes. Enamus teed oli ta vaiksem, ent kui raadiost kõlas teade, et teenindussektoris hakatakse nõudma vaktsineerimist, siis tema kannatus katkes. Ütles, et tema sellega ei nõustu, et tema ennast vaktsineerida ei lase.

Minu jaoks üllatuslikult oli ta valmis haiguse läbi põdema, aga mitte vaktsineerima. Loogika  järgis seda rada, et kui kord juba vaktsineeerid, siis jäädki vaktsineerima. Läbi põdemine tundus tema jaoks kindlam kui vaktsineerimine.

Kuna olin klient, kes oli tellinud sõidu siit ja sinna, siis ei leidnud ma viisakat võimalust teemat edasi arendada. Ainus, mis oskasin kommenteerida, oli, et inimesed reageerivad asjadele emotsionaalselt, aga mitte ratsionaalselt. Arvudel ja numbritel on samuti oma lugu rääkida. Seletasin, et risk on igatepidi.

Nüüd jõuame kohani nimega 'HIRM'. Kas ma peaks lähedastega hüvasti jätma, või mis. Võib ju juhtuda, et mina olen üks miljonist, kes sureb.

Mis ma selle kõige jooksul adusin, oli see, et, me peame tagasi hoidma propagandaga, pigem jätkama vaevalist selgitustööd. Propagandaga hirmu ei võida; küll aga hariduse lisamisega.

Selle koha pealt ettepanek haridusministeeriumile: palun lõpetada tuupuritele suunatud eksamid. Pigem kohendagem eksameid sel määral, et kes teemast aru saavad, need ka läbivad.