reede, 22. oktoober 2021

Squid Game

Üsna hiljuti sai ülipopulaarseks Netflixi seriaal 'Squid game'. Vaatasin selle isegi läbi, osaliselt põhjustatud sellest, et minu laps Robloxis sellenimelise mängu fänniks hakkkas.

Alustuseks olgu öeldud, et seriaal tekitas minus konfliktseid.. dääm kuidas see eesti keeles oligi, ahjaa, vastuolulisi tundeid.

Spoilerdamise, elik lõpu etteteatamise hoiatusena olgu öeldud, et peaosaline on üks vana peatselt ajuvähki surev miljonär. Sellel tegelasel hakkas igav või süümetunne või mai tea mis. Ühest küljest ta tahtis abistada lootusetuid võlgnikke, teisalt aga karistada parandamatuid - surmaga.

Mäng käib nii, et lootusetutele võlgnikele pakutakse osalemist mängus, kus nende võlad kustutatakse ja antakse lisaks hiigelsumma uue elu alustuseks. Seda, et mängus toimub halastamatu kaotajate elimineerimine, elik tapmine, osalejatele ei avaldata.

Mängu jooksul läbitakse etappe, kus osalised peavad osalema nii indiviididena, kui ka meeskonnana. Meeskonna valimisel pead olema hoolikas, et sinu oma võidaks, samas jäädeks tugevaimaks lüliks, kui läheb jälle isiklikuks.

Ehk siis, tuttavlik 'Hunger Games',  seekord Aasia soustis.

Kokkuvõtteks mis mulle meeldis:
1. värkendus Hollywoodile
2. kultuurne vaheldus
3. uus muusika (küllalt Zimmermanninist)

Sõnum seriaalist: pole selge veel.
Sõnum minult: vältigem vägivalda. Raha ega võim ei kindlusta su elu rahu ega rahulolu.

muusikat? aga palun


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

neljapäev, 14. oktoober 2021

Tekstis esinenud sõnad

Täna või eile toimus vestlus Indrek Treufeldti ja Vilja Kiisleri vahel seoses Indreku asumisega uuele ametikohale: Eesti Presidendi avalike suhete nõunikuks.

Vestlusesse endasse ma käesolevas blogis ei süüvi karvavõrdki - ei küsimustesse ega ka vastustesse. Süüvin hoopis kommentaaridesse, täpsemalt öeldes 'algsetesse' kommentaaridesse. Ehk siis kommentaarid, mida lajatatakse 'serviti'. Need kommentaarid annavad meelsuse kogu sündmusele, elik 'rahva' arvamuse.

Seda, et rahvas tahab oma meelsust sõnadesse seada, pole minu jaoks uudis. Uudis on, et kui kähku ja kui paljud seda korraga teha soovivad. Justnagu paisu taga ootav veemass ootaks tammi pragunemist, et siis kõigi jõududega peale paisata.

Huvitav on seejuures märkida, et vestluse isikust (Indrekust) endast räägitakse marginaalselt. Veel vähem räägitakse uuest Presidendist. Aga sõnu jagub, ja oh kui palju ja oh kui kangeid.

Põikmõte, mis mul tekkis, oli see, et ehk oleks aeg kirja panna Eesti vägisõnade sõnaraamat!? CruGen 2.0, kui tohib.

Nüüd aga minu silmale kõrva (või kõrvale silma) jäänud sõnad, mis esinesid 'algsetes' kommenaarides:

* tundmatu
* muuseumitöötaja
* riigitüür
* karumõmm
* mesipuu
* kaltsud
* auvahtkond
* habemetüügas
* president
* (riigi) häbi
* jõletis
* vihkaja
* koputaja
* Maksumofskaya
* debiilikud
* häbi
* vale mahl
* usaldusväärsusetus
* loidus
* valitsusetsirkus
* klounid
* kgbiit
* värdjad
* kallutatud

Neid sõnu ei valinud ma juhuslikult, pigem nii nagu need esinesid, elavas järjekorras.

Kas tõesti Eesti tavakodanik peab oma Presidenti või tema meeskonda 'koputajaks', 'jõletiseks', 'vihkajaks', 'debiilikuks'...? Ei, see ei ole reaalne. President on ametis olnud vaid loetud päevi, ent juba on kõik selge. Minul tekib küsimus - kellele selge, mis vajalik selge?

ps. teema lõpetuseks kutsun üles kõiki keeletundlikke ja oskajaid inimesi koostama artiklit, mis koosneks eelnevalt loetletud sõnadest. Võib lisada ka mõne omalt poolt esile tõstetud sõna. Artikli sisuks oleks - ilmaennustus Eestis. Võimaitea, misiganes. Pange räigelt, häbematult, näidake Helmedele, et meite meestel on paksu verd. Näidake, et meite meestel on julgust seista oma sõnade eest, näidake oma olemust, näidake värve.

ahh.. head ööd

 


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

 

esmaspäev, 27. september 2021

Jumal ja mälu

Ateistide peamiseks argumendiks on, et kui Jumal on hea, siis miks ta lõi või lasi tekkida kurjusel. Teistide argument kõlab, et teisiti polnudki võimalik: kui ta pidi looma hea, pidi ta looma ka halva, elik pidi looma vaba tahte. Selle argumendi eelduseks on, et Jumal oli vaat et sunnitud midagi looma. Võimalus, et Jumal poleks midagi loonud, arvestusega, et loodu ülemäära pisaraid ja kannatusi valmistab, põrkaks vastu ideega, et Jumal on nõrk ja loll. Muidugi pole Jumal nõrk ega loll. Jumal on tugev ja Jumal on tark. Inimlikud kannatused on üksnes selle tõestuseks.

Kõik maine kuhtub

Võtame eelduseks, et kõik maine vaev ja valu kuhtub. Ühel hetkel saab lihtsalt kõik läbi - igavene uni. Milleks siis kõik vaev. Või rõõm. Kui me saame rõõmutseda tulevases kuningriigis, siis millest? Kas tõesti asjadest, mida me ei mäleta, või asjadest, mille valu me ei mäleta.

On asju mida ma mäletan, ütleme meenuvad, ja need teevad haiget - valu teevad mälestused; kas paradiis kustutab need? Kas ma päriselt tahan, et need ununeks? Mis juhtub minu isiksusega, kui need ununevad?

Praegu ma mäletan oma eksimusi, praegu ma kahetsen neid ja õpin nendest. Praegu ma olen selline just selle kõige tulemusena. Aga mis oleks, kui ma ei mäletaks oma eksimusi?
 

esmaspäev, 13. september 2021

Hipsteraktivistid ahistavad Peeter Koppelit

Peeter Koppel avaldas ajakirjas 'Autoleht' artikli pealkirjaga "Hipsteraktivistide järjekordne muinasjutukoletis on „auto“". Artikli alguses kaebab autor, et demokraatia on hävimas, kuna tööl mittekäivad hipsteraktivistid otsustavad tööl käijate elu üle. Kuidas see otsustamine toimib või toimub, selgub alles artikli lõpus paari lause jooksul. Lõviosa artiklist kirjeldab Koppel, kuidas hipsteraktivistid nägevat autot. Auto olla kui iseseisev nähtus, tulnuklik olend, vaat et saatanast. Hämmastav, ikka jälle meie ja nemad. Ega ometi Koppel ennast nüüd proletaarlaste sekka nimeta?

Koppel ütleb, et 'sel ajal kui meie oleme tööl, tegelevad nemad mõtete genereerimisega'. Päriselt või? Et mingid töötud hipsterid valutavad südant koletisautode pärast. Pisut üle pakutud, ma ütleks. Arendades mõtet töö tegemise ja mõtlemise teemal, võime jõuda üllatavate tulemusteni, ent seda ma täna ei puuduta.

Artikli lõpus, paari lause jooksul jõuame tuumani, mis herr Koppelit tõeliselt ärritab. Nimelt pole ta rahul, et autode kasutajatele kõiksugu tõkkeid kesklinna sisenemiseks seatakse. Kesklinna ta õigupoolest ei maini, ent jätan endale vabaduse meelevaldseks tõlgendamiseks. Kui varem oli herr Koppelil kolm sõidurada, siis nüüd piiratakse teda kahelt poolt: vasakult ühistransport ja teiselt poolt mingi punane rada. See on ju ahistamine, kas pole. 'Mul on ju auto ja ma lähen tööle'.

Milles ma Koppeliga ühel meelel olen ja ühtlasi hipsteraktivistidega, on see, et meil on probleem: autosid on märksa rohkem, kui algselt kujundatud linnas ette nähtud - kõik soovitud autod lihtsalt ei mahu ära. Milles ma Koppeliga sugugi ühel meelel pole, on see, et me jätkaks auto kasutamist, otsekui inimõigust. Auto ei ole inimõigus, see on luksus ja luksusel on hind.

Mis mind kurvaks teeb, on tõsiasi, et Koppel ei paku ühtegi lahendust hipsteraktivistide vaigistamiseks, õigupoolest probleemi lahendamiseks. Aga olgu, mina pakun. Ääremärkusena olgu lisatud, et mina pole nende ideede autor.

Kesklinn on kujunenud pudelikaelaks neile, kel on asja Õismäelt Lasnamäele või Nõmmelt Piritale. Kõik see liiklus takistab neid, kellel on päriselt asja kesklinna, sealhulgas herr Koppelit. Mis oleks, kui ehitaks tunneli või silla, mis ei häiriks kesklinna elu?

Herr Koppel pääseks siis oma sedaaniga otse treppi ja saaks asuda produktiivsele tööle, sestap kirjutada artikleid müütilistest hipsteraktivistidest.

Head päeva jätku

neljapäev, 2. september 2021

Värbamiseksperdid

Mis mind täna käima tõmbas, oli Maarja Rüüteli artikkel Õhtulehes presidendi valimiste teemal. Nimelt käis Maarja Rüütel välja idee, et presidendi võiksid valida eksperdid. Äärmiselt ahvatlev idee kui aus olla. 'Rahvas, see on ju loll ja ega riigikogu palju parem ole'.

Esimene probleem selle idee juures on see, et minu teada pole ühtegi haridusasutust, kes suudaks koolitada eksperte valimaks parimat presidenti. Mis ei tähenda, et sellist asutust ei saa tekkida, ent täna seda igatahes pole. Võib muidugi mõtelda ekspertide kogumist, ent sellegi koostamiseks oleks vaja eksperti.

Jätkan teemat personaliotsingute teemal üldisemalt. Personaliotsing, nagu nimi seda teatab, otsib persooni või isiksust, kui lubate. Paraku, enne kui jõutakse isiksuseni, elimineeritakse kandideerijad, kes ei vasta teatavatele tingimustele. Elimineerimine käib üsna lihtsalt: haridus, töökogemus ja feim. Mõistagi, põhiharidusega kärulükkajale uut ametit õpetada võib kujuneda üpriski kulukaks.

Senise, ma ütleks ameerikaliku süsteemi järgi hävivad eelkõige talendid ja isiksused. Mõnedel, väga üksikutel on õnne, ent ülejäänud hävivad. Ma ei soovi selle kordumist Eestis.

On olukordi, kus pole mõttekas pikemalt kohvitada. Kui mees suudab, teeb ja oskab, siis milleks bikiinivoor? Venitamine kolm päeva tagasi leitud kandidaadi peale kolme nädalani ei näita asutuse ekspertlust, vaid saamatust.

Ühtlasi, nii nagu Maarja Rüütel tegi ettepaneku valida president ekspertide nõuandel, teen mina ettepaneku valida personali eksperdid nende tulemuste põhjal. Ütleme viimase 2 aasta tulemuste põhjal - kas ettevõte jäi rahule või mitte. Kas töötaja jäi või lahkus, millised olid tema töö tulemused.

Juhul kui personali otsijad kurdavad, et neil on raske töö, siis ma oskan neile näidata tööd, kus reaalselt higi voolab, liitrite viisi.

Kes teab, ehk mõjubki tervendavalt.