reede, 18. veebruar 2022

Vooglaid vs. Helme

Varro Vooglaid tegi selle lõpuks ära - ta on suurem kui Helmed kokku.

Algas see kõik järjepidevast protestimisest, ja mitte ilma asjata. Alamat rahvast piiratakse, ega lasta vabalt rääkida.

Mis oleks veel vaja Helmedest suuremaks saamisel? Veel rohkem, veel jõulisemaid verbaalseid avaldusi.

On ju meie riik rajatud kodanike ühiskonnale, kus iga üksiku kodaniku arvamus on hinnatud kulla hinnaga. Kui me alahindame üksiku kodaniku arvamust, kahaneb ka kogu kulla või riigi väärtus.

Varro Vooglaid soovib, et ka tema arvamus oleks hinnatud samas skaalas - kulla hinnaga. Paraku, unustab meie tuntud ühiskonna liige, et kulla hind langeb korrelatsioonis selle kogusega. Ehk siis, mida rohkem sõnu, seda väiksem väärtus.

Saa nüüd vennast aru - sõnu räägib palju, aga ei soovi, et ajakirjandus seda kordaks. Tehkem siis nii nagu kodanik soovib - ei kajasta, ei korda.

teisipäev, 8. veebruar 2022

pole isegi naljakas

Politsei väitel levivad sotsiaalmeedias üleskutsed korraldada koroona piirangute vastu meeleavaldus - Madis Millingu ärasaatmisel?!

Ütle nüüd, kus on mõistus, kus on lugupidamine? Ma tahaks näha mõnda protesteerijat ja küsida, kas tal ikka kõik kruvid peas olemas on.

Pange nüüd hoolikalt tähele: Venemaa, elik Kreml, elik Putin on praegusel hetkel üsna meeleheitel ja kasutab kõiki võimalikke meetodeid, et külvata häiritust NATO ja Euroopa Liidu maadesse. Ja mul on ülimalt kahju, et nii mõnedki kaasmaalased pole seda ära taibanud. Üks nende seast muidugi herr Vooglaid, kes ei mõista enam, mis toimub. Ülla ülla.

Samas, ma ei näe paanikaks põhjust, võtkem asja rahulikult. See on olnud meie kilbiks senimaani, jäägu ka edaspidi.

 

 


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

teisipäev, 18. jaanuar 2022

Ränioru kultus

Elizabeth Anne Holmes, sündinud aastal 1984, jättis aastal 2004 pooleli ülikooliõpingud, et käivitada ettevõte, mis tõotas revolutsiooni meditsiinis. Revolutsioon pidi aset leidma vere analüüsis. Varasemalt pidi vere analüüsiks võtma inimeselt veenist suure ampullitäie verd, ent nüüd sai hakkama kordades vähemaga - kõigest mõne tilgaga näpuotsast. Lisaks tõotas revolutsioon seda, et inimene saab teada teda varitsevast haigusest enne, kui see avalduma on hakanud. Seade, mis seda analüüsi oleks teostanud, on tänapäevase odava kodukontori printeri suurune, sestap riidekapi suurune ülikallis monstrum. Sellised olid plaanid, unistused ja siht. Kui sinna lisandunuks maailmapäästja imago, vähi tapja, siis mis kõrgemat tiitlit oleks veel saanud olla?

Elizabeth Anne Holmes sai ilmselt innustust tolleaegsest arvutitehnoloogia arengust. Kui varem olid arvutid vaat et maja suurused, siis miks mitte ei võiks ka meditsiini tehnika sama rada käia. Saanud eeskuju Steve Jobs'ist, hakkas ka Elizabeth kandma musta, kõrge kaelusega sviitrit. Üldiselt ta riietus oligi musta värvi, lisaks vähendamaks tema soolisust - rangelt neutraalne. Ei tissi, ei puusa, ei säärt. Kindlustamaks, et teda mingiks bibitibiks ei peetaks, madaldas ta oma hääle tämbrile, mida ka kõik mehed ei suuda.

Pingutused kandsid vilja - miljonid, suisa sajad miljonid hakkasid voolama ettevõtte aktsiatesse. Aastaks 2014 hinnati ettevõtte väärtuseks 9 miljardit dollarit (aktsiate väärtuse kohaselt). Tõotas ju ettevõtte tehnoloogia seninägematut müügitulu.

Paraku, aasta hiljem, üks kuramuse vilepuhujast ajakirjanik rikkus kogu peo ära. Tegi avalikuks, et kogu senine esitlus on olnud võlts. Veretestid, mis senini tehtud, polnud üldsegi 'uue' tehnoloogiaga, vaid sisseostetud, turul vabalt saadaval olevatega. Tehnoloogiat, mida Elizabeth oli lubanud, polnud olemas; kõik oli olnud vale.

Järgnes, mis järgnema pidi: ettevõte, mis enne oli väärt 9 miljardit, maksis nüüd 0 (null) dollarit. Lisaks kohus, mis pidi selgitama peakangelase süü suurust selles juhtumis. Peakangelane mõisteti süüdi nii mõneski asjas, jääb veel täpsustada, kui kauaks. Vangi, ma mõtlen.

Mis on meil sellest juhtumist õpetuseks võtta?

Esiteks seda, et 'fake until you make it' (valeta, kuniks õnnestud) taktika on ääretult riskantne. Teiseks seda, et Steve Jobs'i järgimine ei tarvitse kindlustada samu tulemusi. Kolmandaks seda, et tunne oma teemat. Vähemasti meie enda meedias nimetati Elizabethi teadlaseks aastal 2015. Ma mõtlen, et mida mõtleb tänasel päeval see ajakirjanik, kes tollal selle ülivõrdes artikli koostas ja avaldas.

Keda me nimetame teadlaseks ja mille põhjal? Ma palun teid, ajakirjanikud, harige ennast pisutki, et vältida sellist piinlikkust.

mic drop

neljapäev, 6. jaanuar 2022

andekus vs geniaalsus

Neuroteadlase Jaan Aru sõnutsi on andekus ülehinnatud. Tähendab see seda, et kui on andekust, siis on, ja kui pole, siis pole midagi. Jaan Aru vaidleb sellele vastu; ütleb, et geniaalsus on meis kõigis, ehkki varjus, siiski olemas.

Olen temaga täiesti päri. On inimesi, kes on andekad ühes või teises või lausa mitmes asjas. See ei sega asjaolu, et on inimesi, kes suure osa oma elust elavad andetut elu. Elik siis inimesed, kes ärkavad kindlal kellaajal, teevad hommikused rituaalid ja tõttavad tööle. Teevad töö ära, tulevad kindlal kellaajal tagasi, käies läbi lähemast kauplusest, varustamaks ennast ja peret nii pakiliste kui ka ettenägelike asjadega.

Või on ehk hoopis nii, et inimesed, kes näiliselt elavad andetut elu, näitavad üles geniaalsust - ellujäämise mõttes. Ma mõtlen seda, et me loeme uudistest sageli, kus endine kuulsus, poliitik, ärimees, lausa miljonär on suurematesse jamadesse sattunud ning istub nüüd kohtu otsusel trellide taga. Mis kasu oli nüüd siis nendest miljonitest ja kuulsusest. Et vähemasti korra sai maitsta? Samal ajal kui "andetu" läheb kõige südamerahuga magama ja magab une täis. See selleks.

See, kas me oleme andekad või mitte, sõltub üsna mitmest asjaolust. Esiteks kindlasti see, mida on rääkinud meile meie vanemad (ema, isa, ülalpidajad). Teiseks meie esimene tõsisem sõpruskond, tavaliselt teismelise eas. Kolmandaks töökollektiiv kuhu keegi sattunud on. Nüüd on nii, et kuidas kellegil vedanud. Mõnel on algusest peale tugev kokkuhoidev pere, millele järgneb tunnustus sõprade seas, millele järgneb soosing töökoha valikul. Teisel jällegi ei vedanud. Kasvas ülesse joodikute perekonnas, käis koolis nartsudes, alailma näljane. Pesemata, kasimata, narts.

Mis võimalused tal on? Tööta ennast ülesse, ütleb Peep Vain. Jah muidugi, muud võimalust nagu polegi. Aga mille põhjal. Religioossetest loosungitest jääb lõpuks vajaka. Ometigi peitub ka sellises inimeses paras ports geniaalsust. See ei tarvitseda ilmneda särava, kõigile nähtavana, ent see on olemas.

Et mitte pikalt seletada, siis mu sõnum "andetutele" ongi see, et ärge rabistage, ärge punnitage. Nautige elu sedavõrd mis teile antud. Aga olge valmis valgustuse hetkeks. Võib olla, et peate oma tärganud geniaalsuse eest võitlema. Seega, koguge jõudu, koguge rammu, teie tähetund on tulekul.

 

---
kõik kassid öösel kell kolm


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

teisipäev, 28. detsember 2021

The Matrix Resurrections

Tere jälle minu blogi lugejad. Peale mõningat pausi leidsin tõuke kribada uus kirjutis. Seekord on selleks tõukeks film "The Matrix Resurrections". Käisin seda äsja kinos vaatamas, ega taha lasta värsketel emotsioonidel raisku minna. Esiteks hinnang: 9 - 10st. Miks mitte kohe 10? Tundub, et Matrixi loojad seadsid 20 aastat tagasi lati sedavõrd kõrgele, mida nad ka ise ületada ei suuda. Samas on uus film sedavõrd hea, et vääriks olemast lausa uue triloogia esimene film.

Miks on originaalse Matrixi ületamine sedavõrd raske? Estiteks see, et puudub üllatushetk. Matrix on olemas, masinate maailm on olemas, konflikt on jätkuv. Märulistseene annab parendada, mida on ka tehtud; filosoofilisi arutelusid annab süvendada, mida on ka tehtud. Ehk on meid tuimaks tehtud vahepealsete odavate märulite ja mitte kuhugi viivate targutamistega. Nii, et me jälle ootame midagi põrutavat, jalgu alt viivat, kuplit ära sõitvat. See tehti juba ära, jättes meile vaid leige üles soojendatud hapukapsasupi. Ja ei tule ega tule. Siiski, siiski; uues filmis on mõndagi uut.

Ehk me siiski näeme, tahtmata näha, tahtmata tunnistada, vaevumata süvenemast, kuna endalgi elu raske. Nii valimegi tuimuse, allumise olukordadele, tegelemise "oma asjadega". Unustame oma unistused ja püüdlused, et vältida valusid nähes nende kaotamist.

Nüüd aga filmi stsenaariumi juurde. Neo ja Trinity surm, ning (vahe)rahu masinate maalima ja Siioni vahel viis energiakriisini, mis tõukas kodusõtta masinad ise. Osad neist asusid inimeste poolele, teised jäid endale kindlaks. Matrixi eksistentsi tarvis sai selgeks, et ilma Neo ja Trinityta edasi enam kesta ei saa. Seega, nad äratati surnuis ülesse. Tarvis oli nende koodi ja nende koodide omavahelist kattumist. Samas polnud Matrixile kasulik Neo järjekordne revolutsionäärsus - teda oli tarvis ohjeis hoida, ja sama kehtis Trinity kohta. Niisiis hoiti neid Matrixis elusate ja toimivana, ent ometi allutatuina. Ja elu oli lill. Selle ilusa tasakaalupunkti rikkusid Neo usklikud, kes mingil arusaamatul põhjusel uskusid, et Neo on ikkagist elus. Nad leidsid Neo ülesse ja äratasid ta taas Valhalla unedest ärkvele.

Kui omal ajal toimus tähendusrikkaim dialoog Neo ja Arhitekti vahel, siis nüüd toimus see Neo ja Terapeudi (Analüütiku) vahel. Terapeut väitis Neole, et tema sõda on kaotatud, kuna inimesed on teinud valiku - olla lambakari. Seda, et ta ise sellele suuresti kaasa oli aidanud, ta väga ei rõhutanud. Väitis, mis ta väitis, aga nii Neo kui Trinity valisid võimaluse uueks valikuks.

Originaalse Matrixi sõnum oli see, et me elame süsteemis, mille olemasolust pole meil aimdustki. Viimatise Matrixi sõnum on see, et me elame süsteemis, millest me oleme teadlikud. Vähe sellest, et me oleme teadlikud, meile lausa meeldib see. Meil on Facebook, Youtube, TicToc ja mis kõik veel. Need ja nimetamata süsteemid kasutavad reaalajas toimivaid algoritme, et pakkuda meile mida iganes, mis lahutaks meie meeli, jättes samal ajal mulje, et see oligi meie valik. Kummaline paradoks - me valisime selle, mida me ei valinud. Justnagu oleks vaba tahe, ent miks seda tahet juhivad miljardid dollarid raha? Raha me ei saa, küll aga meelelahutust; me oleme ennast maha müünud.

Kas tõesti on ajaveetmise ja meelelahutuse mõistlikuks hinnaks see, et meil on üksnes kujuteldav vaba tahe. Kas ehtne vaba tahe on sedavõrd odav ja väärtusetu, et sellest tulekski loobuda?

Jääb siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme ja kui vabad me olla tahame.


---
ps. pisut huumorit :)


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)