teisipäev, 21. november 2023
Sionismist natsismini
Prantsuse revolutsiooni aegadest kiidame heaks rahvuslikkuse tõusu - igal rahval oma maa ja õigus. Nii ka meil - oma maa, oma riik, oma rahvus. Hitler arendas seda lausa äärmuseni, kus polnud ruumi ühelegi muule rahvale kui vaid aaria rahvale.
Teise maailmasõja lõpp tõi kätte trumbid juutidele, kui suurimatele kannatajatele üldse. Miks ometi on üks rahvas pillutatud üle maailma, kui neil on oma kodumaa. Nii algaski nende massiline tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale. Paraku algas sellega natsismi ajaloo järgmine peatükk, mis kestab tänaseni.
Juutide igipõlisele kodumaale olid end elama asutanud mingid rätipead, kes Jehoovast üldse lugu ei pidanud. Rätipeadele circa 70% sealse piirkonna rahvastikust anti lahke võimalus mujale kolida, ent oh häda, need sellisest pakkumisest keeldusid. Kuidas ometi, suurimatele kannatajatele ja maa õiguslikele omanikele seda keelata saaks.
Nüüd tuuakse argumendiks, et Palestiina riiki kui sellist pole üldse olemas olnudki, mida nad üldse virisevad. Asjaolu, et ka Iisraeli riiki polnud olemas, jäetakse targu mainimata. Peaasi, et Suurimad Kannatajad ja Õiguslikud Omanikud oma maa tagasi saaksid.
Ühest küljest mõistan meie riigi välispoliitilist joont, kus hoitakse tugevama poolele, et vältida Venemaa poolt ähvardavat ohtu, ent teisalt teeb mind kurvaks selgrootus ja allaandmine USA's valitsevale religioossele survele, mille järgi Iisraeli kritiseerimine ükskõik millisel moel tähendaks meie oma rahvusriigi püsimise kahtluse alla seadmist.
Kas see tõesti tähendab ühe rahvuse ülemlikkust kõigi teiste üle? Kas see tõesti tähendab, et võime Venemaa suunal kriitikat väljendada, ent Iisraeli suunal kohe mitte üldse?
Kas tõesti oleme vahetamas üht okupanti teise vastu: Venemaad, kes meid otseselt ohustab, Iisraeli vastu, kes meid otseselt ei ohusta; peaasi, et meil oleks NATO kilp meid kaitsmas. Mulle tundub, et oleme hülgamas üht rahvast teise vastu, peaasi, et meil oleks rahu.
Ma kardan, et seesugune kaitsestrateegia meid pikemas perspektiivis ei aita. Selmet joonduda ühe ja suure taha, peaksime meiesugused väiksemad koonduma üheks ja suuremaks. Ennegi tehtud, tehkem veelkord.
