McNeo kodanikublogi

Olukorda Afganistanis pole võimalik kirjeldada muude sõnadega kui tragöödia. See maa on näinud ka helgemaid aegu, olgugi, et meedia kuvand kirjeldab seda maad kuni seniajani keskajas olevaks. Meedia, ma ütleks siinkohal, palgalised, harimatud, klikihimulised, pole võtnud vaevaks süüvida selle maa ajalukku ega selle loomusesse.

Afganistan pole kunagi olnud üliriik nagu USA või Hiina või Nõukogude Liit. Iga hõim, iga klann ajas oma asja. Kuskilt sealt, läänemaailma narkootikumide tellimusest, hakkas jõudu koguma usuline ekstremism. Kas pole irooniline, et usuline ekstremism ammutab jõudu allikast, mida ta ise põlastatuks peab.

Millega võrrelda Afganistani? Täitsa vabalt Eestiga, aegadelt, mil Eesti polnud veel ühtne. Aegadega, mil polnud veel sündinud mõtet ühtsest Eestist, eestlusest. Aegadega, mil üks võõrvõim teise järel vallutas, tappis ja vägistas; mil ei antudki aega ega võimalust rahvuslikuks ärkamiseks. Meile, eestlastele see võimalus siiski anti, intelligentsema saksa rahva näol, tänu kellele on meil oma kirjakeel ja muu. Ja olgu ka nimetatud Marthin Luther.

Aga nüüd Afganistan, kas nemad on kõigis oma hädades ise süüdi? Kindlasti ei, olgugi mööndustega. Kui iga klann ajab ise oma asja, siis ei saagi sealt tekkida ühist ja suurt asja. Saame neid siis selles süüdistada nende hädades? Jah, aga see ei aita meid karvavõrdki.

Küll aga aitab see perekond Helmet vahtu üles kütta. Perekond Helme säravaim poeglaps kirjutas artikli, mille kohaselt kuulutab Kabuli langus ka Eesti langust. Mille Martin unustas mainida, oli see, et erinevalt Eestist ei ole Afganistan NATO liitlane. Väike ääremärkus, kui lubate.

---

Lõpetuseks pisut emotsionaalne sõnavõtt. Mind on avalikult süüdistatud, et ma häbistan oma kaabu kandmisega EKRE't. Oh, kuidas ma võinuks seda teada 30 aastat tagasi, mil hakkasin kaabut kandma. Kannan kaabut edasi kui vaba kodaniku sümbolina, olgugi, et nii polnud algselt selle mõte üldse.

Lisaks veel, kui mõni "ajakirjanik" peaks huvi tundma, et ehk ma olen EKRE'st, siis on mul teile vastus: minu kaabu on varustatud tulnukate tehnoloogiaga, mis töötab sedasi, et kui inimesel on terav silmanägemine, ent nüri mõistus, siis ta ütleb seda ise.

ps. Tagantjärgi mõteldes ei tundu kaabu kandmine üldsegi sedavõrd dramaatiline. Aitäh teile, Mart ja Martin Helme; tänu teile on minu peakate saavutanud kuulsuse, tuntuse, tähelepanu ja kontakti kodanikega, mida ma eales varem poleks loota suutnud. Kavatsen seda ära kasutada; aitäh ja tervitused Eesti 200 poolt.

Head päeva jätku.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Tere. Jätkan vaktsineerimise teemal.

Mõned päevad tagasi sattusin kokku taksojuhiga, kes avaldas arvamust toimuva suhtes. Enamus teed oli ta vaiksem, ent kui raadiost kõlas teade, et teenindussektoris hakatakse nõudma vaktsineerimist, siis tema kannatus katkes. Ütles, et tema sellega ei nõustu, et tema ennast vaktsineerida ei lase.

Minu jaoks üllatuslikult oli ta valmis haiguse läbi põdema, aga mitte vaktsineerima. Loogika  järgis seda rada, et kui kord juba vaktsineeerid, siis jäädki vaktsineerima. Läbi põdemine tundus tema jaoks kindlam kui vaktsineerimine.

Kuna olin klient, kes oli tellinud sõidu siit ja sinna, siis ei leidnud ma viisakat võimalust teemat edasi arendada. Ainus, mis oskasin kommenteerida, oli, et inimesed reageerivad asjadele emotsionaalselt, aga mitte ratsionaalselt. Arvudel ja numbritel on samuti oma lugu rääkida. Seletasin, et risk on igatepidi.

Nüüd jõuame kohani nimega 'HIRM'. Kas ma peaks lähedastega hüvasti jätma, või mis. Võib ju juhtuda, et mina olen üks miljonist, kes sureb.

Mis ma selle kõige jooksul adusin, oli see, et, me peame tagasi hoidma propagandaga, pigem jätkama vaevalist selgitustööd. Propagandaga hirmu ei võida; küll aga hariduse lisamisega.

Selle koha pealt ettepanek haridusministeeriumile: palun lõpetada tuupuritele suunatud eksamid. Pigem kohendagem eksameid sel määral, et kes teemast aru saavad, need ka läbivad.

Tere lugeja, täna pöördun sinu poole isiklikult, sinatades. Mitte, et ma seda varem pole teinud, vaid, et nüüd on asi oluliselt tõsisem. Seega, palun kannatust, kui tunned lugemisel ebamugavust.

Kõigi muude hädade keskel on meil üks ühine häda - viirus (covid). Erinevalt harjumuspärasest viirusest on see vähemalt 10 korda tapvam, ühtlasi nakkavam.

'Mis see minusse puutub, meil on ju arenenud tervishoid'. Hakkab puutuma, hakkab. See möll, mis on tabanud tervishoiu töötajaid, ei jäta puutumata ka patsiente. Arstid, õed ja sanitarid on viidud kurnatuse piirini, kus nad lihtsalt rohkem enam ei suuda. Sa helistad neile, et sõin vist midagi halba ja kõht väga valutab. Vastatakse sulle, et kui surema hakkad, helista uuesti. Või siis ootad juba kuude viisi ravi oma kroonilisele hädale, ja vastatakse sulle, et sina elad, teised surevad. Jah, ja nii ongi.

Olgugi meie meditsiin maailma tipptasemel, jääb puudu õpetatud personalist. Ning seda õpetatud personali pole võimalik tekitada ei kahe nädala, ega ka kahe kuuga. Ainsad, kes suudaksid oskuste poolest aidata, oleksid transporttöölised (ise arva, kust ja kuhu).

Nii, nüüd siis selgema, ühtlasi tungivama soovituse juurde - vaktsineeri ennast ja õhuta oma lähedasi sama tegema. See on meie ainus lahendus probleemile. Kui keegi usub Jumala poole palvetamisse, siis tehku seda - südant lõhestavalt.

Probleem on selles, et meie majandus, elik ühiskond ei kannata välja järjekordset aastapikkust kinnipanekut; me langeme kaosesse, kust pole pääsu pea kellegil. Ohjah, neil, kellel on õnnestunud varandust siia ja sinna paigutada, saavad läbi hõlpsamalt, ent ei jäta kriis puutumata ka neid.

Loll saab ööklubiski peksa

Olen kohanud hulkade viisi inimesi, kes on vaktsiini teemal üsna kõhkleval arvamusel. Ütlemata tervislik hoiak, seniks kuni väidetel kindlamat tõepõhja napib. Samas, nii terviseameti kui ka ravimiameti kodulehtedelt leiab üsnagi põhjaliku seletuse nii viiruse kui ka vaktsiini kohta. See eeldab muidugi süvenemist ja kaasa mõtlemist. Ühtlasi küsimuste esitamist; jah palun, tehke seda. Võin omalt poolt kinnitada, et tegu pole järjekordse ususektantide hullusega, vaid täitsa täitsa päris teadusega. Ja veelkord, veendu ise, mõtle ja arutle ise. Enam pole vabanduseks, et mingi Sinutoru ekspert rääkis teistsugust juttu. Iga teaduslik jutt peab olema kinnitatud.

Vaktsiinipass ja joodikutõke

Kui tädi Maali otsustab, et tema ennast ei vaktsineeri, siis las olla temaga. Kapsad (seda) viirust ei levita, ega ka nakatu. Seega, las tädi Maali olgu.

Kui umbjoobes seltsimees alkoholi tahab osta, on seaduslik alus nii baaril kui poel õigus keeluda teda teenindamast. Miks siis? Sellepärast, et veelgi rohkem joobnuna tekitab ta probleeme lisaks endale kui ka ühiskonnale. Meie meditsiin ja politsei pole lõppeks mõeldud joodikute koju tarimiseks.

Pikka juttu kokku võttes - vaktsineeritud pidagu pidu, teised istugu kodus või jalutagu looduses.

Kaaskodanikega otsesilmi suhtlemine on minu jaoks peamine loomepuhangu allikas. Täna oli üks nendest õnnelikest päevadest, kus mul õnnestus otsesilmi suhelda, ühtlasi jälgida suhtlemist kodanike vahel. Juhtumist, tunnetest ja järeldustest koheselt tulebki lugu.

Esimene tähelepanek: meil on meeletu suhtlemise vajadus; tuleneb ilmselt möödunud halvast unenäost, kus me kõik pidime sisuliselt eraldatud olema. Inimesed tahavad rääkida, lausa jõhkralt palju rääkida. Kuulamisega on lood nirumad, järjekorda seatakse ikka selle järgi, kes saab järgmisena sõna. Kuulaku kasvõi üks, aga vähemasti publik seegi. Mis ma ütlen: see on hea, see on lausa väga hea.

Seltskondliku suhtlemise juures kohtame aegajalt hüüdeid, et nii pole ilus ütelda, või et, nii üldse ei tohigi. Kohe kõlavad vastuväited, mis eelneva kahtluse alla seavad - las ta räägib, las räägib. Mu Jumal, jah, see ongi ühiskond, mida olen oodanud.

Lauas, kus ma istusin, olid teiste hulgas endine sõjaväelane ja riigikogulane (või vähemasti kauaaegne Toompea tegelane). Endise sõjaväelase käerammu katsusin käesurumise kaudu järgi - tõesti, ramm oli, ta ei luisanud. Käitumise ja sõnavara järgi võis järeldada, et testosterooni puudust tal polnud, pigem vastupidi.

Riigikogulane, silmnähtavalt hea toitumuse juures (rääkimata riietusest, kuldkäekellast ja jõhkralt paksust nahksest õlakotist), hakkas endisele sõjaväelasele esitama küsimusi, et kes sa selline üldse oled. Too vastas, et tavaline kodanik. Riigikogulane, tõstes häält, küsis uuesti (seekord juba jämedama häälega), et kes sa selline oled.

See oli hetk, kus tundsin vajadust sekkuda. Küsisin riigikogulaselt, et kui inimene on ennast tutvustanud kodanikuna, siis kas on sellest üldse kõrgemat staatust, et küsida, kes sa selline oled. Minu sekkumine andis tulemusi; olukord rahunes, mehed panid kämblad sõbralikult kokku. :)

Palusin sellel hästi toidetud tegelasel viia üks sõnum Toompeale, mille esitan siinkohal igaks juhuks dubleerivalt. Vaadake, me õpetame oma noored mehed sõduriteks. Me pmst kepime nende ajusid, kuniks nendest saavad kuulekad käsutäitjad, eriõppega tapjad. Jah, sõda on halastamatu, selline ohver on vältimatu. Aga nüüd, mis edasi, kui treenitud sõduri aeg läbi saab? Värav lahti, mine koju tagasi. Miks me ei treeni neid tagasi ühiskonna normaalseteks liikmeteks? Noorte meeste ajud on segi pekstud, nad ei suuda vanalinna munakividel kõndida, ilma, et otsiks peidetud miine. Ja nüüd siis imestame ja hurjutame, et kulla mees, mis sa rapsid, ära vehi rusikatega.

Rääkigem, suhelgem ja vaielgem - see ongi terve ühiskonna märk.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Eesti presidendi roll minu, kui kodaniku jaoks jaguneb kaheks: väline ja sisemine kuvand.

Peaminister, siseminister, kindlasti ka rahandusminister, otsustavad, kuhu ja mil määral raha kulutatakse, mis on prioriteet. Minu, kui eraisiku, kui kodaniku vabaduseks jääb neid otsuseid heaks kiita, erapoolikuks jääda, või suisa hukka mõista.

President on miskit enamat. President peab välisilmale tõlgitsema rahva meelsust, sõltumata ametis oleva peaministri parteilisusest. President peab nägema suuri ja väikeseid, tugevaid ja nõrku  ühtse tervikuna. Presidendil peab olema tundmus, nägemus, kuhu suunduda.

President peab suutma kõnetada rahvast, nii targemat, kui ka rumalamat. Nii edukamat, kui ka äpumat. President on inimene, kes ei sõltu poliitilistest jagelustest, vaid ajab oma selget joont. Ta on President.

Muidugi, teatav vastuolu siin säilib - peaminister vs. president. Las jäägu, ja ehk ongi nii parem. Ma ei taha füürerit, ma tahan sümbioosi.

Kui nüüd nimesid nimetada, siis võistleb Kersti Kaljulaid, valmistub Indrek Neivelt.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)