neljapäev, 29. juuli 2021
Usk, hirm ja propaganda
Tere. Jätkan vaktsineerimise teemal.
Mõned päevad tagasi sattusin kokku taksojuhiga, kes avaldas arvamust toimuva suhtes. Enamus teed oli ta vaiksem, ent kui raadiost kõlas teade, et teenindussektoris hakatakse nõudma vaktsineerimist, siis tema kannatus katkes. Ütles, et tema sellega ei nõustu, et tema ennast vaktsineerida ei lase.
Minu jaoks üllatuslikult oli ta valmis haiguse läbi põdema, aga mitte vaktsineerima. Loogika järgis seda rada, et kui kord juba vaktsineeerid, siis jäädki vaktsineerima. Läbi põdemine tundus tema jaoks kindlam kui vaktsineerimine.
Kuna olin klient, kes oli tellinud sõidu siit ja sinna, siis ei leidnud ma viisakat võimalust teemat edasi arendada. Ainus, mis oskasin kommenteerida, oli, et inimesed reageerivad asjadele emotsionaalselt, aga mitte ratsionaalselt. Arvudel ja numbritel on samuti oma lugu rääkida. Seletasin, et risk on igatepidi.
Nüüd jõuame kohani nimega 'HIRM'. Kas ma peaks lähedastega hüvasti jätma, või mis. Võib ju juhtuda, et mina olen üks miljonist, kes sureb.
Mis ma selle kõige jooksul adusin, oli see, et, me peame tagasi hoidma propagandaga, pigem jätkama vaevalist selgitustööd. Propagandaga hirmu ei võida; küll aga hariduse lisamisega.
Selle koha pealt ettepanek haridusministeeriumile: palun lõpetada tuupuritele suunatud eksamid. Pigem kohendagem eksameid sel määral, et kes teemast aru saavad, need ka läbivad.
