McNeo kodanikublogi

Eesti presidendi roll minu, kui kodaniku jaoks jaguneb kaheks: väline ja sisemine kuvand.

Peaminister, siseminister, kindlasti ka rahandusminister, otsustavad, kuhu ja mil määral raha kulutatakse, mis on prioriteet. Minu, kui eraisiku, kui kodaniku vabaduseks jääb neid otsuseid heaks kiita, erapoolikuks jääda, või suisa hukka mõista.

President on miskit enamat. President peab välisilmale tõlgitsema rahva meelsust, sõltumata ametis oleva peaministri parteilisusest. President peab nägema suuri ja väikeseid, tugevaid ja nõrku  ühtse tervikuna. Presidendil peab olema tundmus, nägemus, kuhu suunduda.

President peab suutma kõnetada rahvast, nii targemat, kui ka rumalamat. Nii edukamat, kui ka äpumat. President on inimene, kes ei sõltu poliitilistest jagelustest, vaid ajab oma selget joont. Ta on President.

Muidugi, teatav vastuolu siin säilib - peaminister vs. president. Las jäägu, ja ehk ongi nii parem. Ma ei taha füürerit, ma tahan sümbioosi.

Kui nüüd nimesid nimetada, siis võistleb Kersti Kaljulaid, valmistub Indrek Neivelt.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)