Üsna hiljuti sai ülipopulaarseks Netflixi seriaal 'Squid game'. Vaatasin
selle isegi läbi, osaliselt põhjustatud sellest, et minu laps Robloxis
sellenimelise mängu fänniks hakkkas.
Alustuseks olgu öeldud, et seriaal tekitas minus konfliktseid.. dääm kuidas
see eesti keeles oligi, ahjaa, vastuolulisi tundeid.
Spoilerdamise, elik lõpu etteteatamise hoiatusena olgu öeldud, et peaosaline
on üks vana peatselt ajuvähki surev miljonär. Sellel tegelasel hakkas igav või
süümetunne või mai tea mis. Ühest küljest ta tahtis abistada lootusetuid
võlgnikke, teisalt aga karistada parandamatuid - surmaga.
Mäng käib nii, et lootusetutele võlgnikele pakutakse osalemist mängus, kus
nende võlad kustutatakse ja antakse lisaks hiigelsumma uue elu alustuseks. Seda,
et mängus toimub halastamatu kaotajate elimineerimine, elik tapmine, osalejatele
ei avaldata.
Mängu jooksul läbitakse etappe, kus osalised peavad osalema nii
indiviididena, kui ka meeskonnana. Meeskonna valimisel pead olema hoolikas, et
sinu oma võidaks, samas jäädeks tugevaimaks lüliks, kui läheb jälle isiklikuks.
Ehk siis, tuttavlik 'Hunger Games', seekord Aasia soustis.
Kokkuvõtteks mis mulle meeldis:
1. värkendus Hollywoodile
2. kultuurne vaheldus
3. uus muusika (küllalt Zimmermanninist)
Sõnum seriaalist: pole selge veel.
Sõnum minult: vältigem vägivalda. Raha ega võim ei kindlusta su elu rahu ega
rahulolu.
Täna või eile toimus
vestlus Indrek Treufeldti ja Vilja Kiisleri vahel seoses Indreku asumisega
uuele ametikohale: Eesti Presidendi avalike suhete nõunikuks.
Vestlusesse endasse ma käesolevas blogis ei süüvi karvavõrdki - ei
küsimustesse ega ka vastustesse. Süüvin hoopis kommentaaridesse, täpsemalt
öeldes 'algsetesse' kommentaaridesse. Ehk siis kommentaarid, mida lajatatakse
'serviti'. Need kommentaarid annavad meelsuse kogu sündmusele, elik 'rahva'
arvamuse.
Seda, et rahvas tahab oma meelsust sõnadesse seada, pole minu jaoks uudis.
Uudis on, et kui kähku ja kui paljud seda korraga teha soovivad. Justnagu paisu
taga ootav veemass ootaks tammi pragunemist, et siis kõigi jõududega peale
paisata.
Huvitav on seejuures märkida, et vestluse isikust (Indrekust) endast
räägitakse marginaalselt. Veel vähem räägitakse uuest Presidendist. Aga sõnu
jagub, ja oh kui palju ja oh kui kangeid.
Põikmõte, mis mul tekkis, oli see, et ehk oleks aeg kirja panna Eesti
vägisõnade sõnaraamat!? CruGen 2.0, kui tohib.
Nüüd aga minu silmale kõrva (või kõrvale silma) jäänud sõnad, mis esinesid
'algsetes' kommenaarides:
Neid sõnu ei valinud ma juhuslikult, pigem nii nagu need esinesid, elavas
järjekorras.
Kas tõesti Eesti tavakodanik peab oma Presidenti või tema meeskonda
'koputajaks', 'jõletiseks', 'vihkajaks', 'debiilikuks'...? Ei, see ei ole
reaalne. President on ametis olnud vaid loetud päevi, ent juba on kõik selge.
Minul tekib küsimus - kellele selge, mis vajalik selge?
ps. teema lõpetuseks kutsun üles kõiki keeletundlikke ja oskajaid inimesi
koostama artiklit, mis koosneks eelnevalt loetletud sõnadest. Võib lisada ka
mõne omalt poolt esile tõstetud sõna. Artikli sisuks oleks - ilmaennustus
Eestis. Võimaitea, misiganes. Pange räigelt, häbematult, näidake Helmedele, et
meite meestel on paksu verd. Näidake, et meite meestel on julgust seista oma
sõnade eest, näidake oma olemust, näidake värve.
Ateistide peamiseks argumendiks on, et kui Jumal on hea, siis
miks ta lõi või lasi tekkida kurjusel. Teistide argument kõlab, et teisiti
polnudki võimalik: kui ta pidi looma hea, pidi ta looma ka halva, elik pidi
looma vaba tahte. Selle argumendi eelduseks on, et Jumal oli vaat et sunnitud
midagi looma. Võimalus, et Jumal poleks midagi loonud, arvestusega, et loodu
ülemäära pisaraid ja kannatusi valmistab, põrkaks vastu ideega, et Jumal on nõrk
ja loll. Muidugi pole Jumal nõrk ega loll. Jumal on tugev ja Jumal on tark.
Inimlikud kannatused on üksnes selle tõestuseks.
Kõik maine kuhtub
Võtame eelduseks, et kõik maine vaev ja valu kuhtub. Ühel
hetkel saab lihtsalt kõik läbi - igavene uni. Milleks siis kõik vaev. Või rõõm.
Kui me saame rõõmutseda tulevases kuningriigis, siis millest? Kas tõesti
asjadest, mida me ei mäleta, või asjadest, mille valu me ei mäleta.
On asju mida ma mäletan, ütleme meenuvad, ja need teevad
haiget - valu teevad mälestused; kas paradiis kustutab need? Kas ma päriselt
tahan, et need ununeks? Mis juhtub minu isiksusega, kui need ununevad?
Praegu ma mäletan oma eksimusi, praegu ma kahetsen neid ja õpin nendest. Praegu
ma olen selline just selle kõige tulemusena. Aga mis oleks, kui ma ei mäletaks
oma eksimusi?
Peeter Koppel avaldas ajakirjas 'Autoleht' artikli
pealkirjaga "Hipsteraktivistide
järjekordne muinasjutukoletis on „auto“". Artikli alguses kaebab autor, et
demokraatia on hävimas, kuna tööl mittekäivad hipsteraktivistid otsustavad tööl
käijate elu üle. Kuidas see otsustamine toimib või toimub, selgub alles artikli
lõpus paari lause jooksul. Lõviosa artiklist kirjeldab Koppel, kuidas
hipsteraktivistid nägevat autot. Auto olla kui iseseisev nähtus, tulnuklik
olend, vaat et saatanast. Hämmastav, ikka jälle meie ja nemad. Ega ometi Koppel
ennast nüüd proletaarlaste sekka nimeta?
Koppel ütleb, et 'sel ajal kui meie oleme tööl,
tegelevad nemad mõtete genereerimisega'. Päriselt või? Et mingid
töötud hipsterid valutavad südant koletisautode pärast. Pisut üle pakutud, ma
ütleks. Arendades mõtet töö tegemise ja mõtlemise teemal, võime jõuda üllatavate
tulemusteni, ent seda ma täna ei puuduta.
Artikli lõpus, paari lause jooksul jõuame tuumani, mis herr
Koppelit tõeliselt ärritab. Nimelt pole ta rahul, et autode kasutajatele
kõiksugu tõkkeid kesklinna sisenemiseks seatakse. Kesklinna ta õigupoolest ei
maini, ent jätan endale vabaduse meelevaldseks tõlgendamiseks. Kui varem oli
herr Koppelil kolm sõidurada, siis nüüd piiratakse teda kahelt poolt: vasakult
ühistransport ja teiselt poolt mingi punane rada. See on ju ahistamine, kas
pole. 'Mul on ju auto ja ma lähen tööle'.
Milles ma Koppeliga ühel meelel olen ja ühtlasi
hipsteraktivistidega, on see, et meil on probleem: autosid on märksa rohkem, kui
algselt kujundatud linnas ette nähtud - kõik soovitud autod lihtsalt ei mahu ära.
Milles ma Koppeliga sugugi ühel meelel pole, on see, et me jätkaks auto
kasutamist, otsekui inimõigust. Auto ei ole inimõigus, see on luksus ja luksusel
on hind.
Mis mind kurvaks teeb, on tõsiasi, et Koppel ei paku ühtegi
lahendust hipsteraktivistide vaigistamiseks, õigupoolest probleemi
lahendamiseks. Aga olgu, mina pakun. Ääremärkusena olgu lisatud, et mina pole
nende ideede autor.
Kesklinn on kujunenud pudelikaelaks neile, kel on asja
Õismäelt Lasnamäele või Nõmmelt Piritale. Kõik see liiklus takistab neid, kellel
on päriselt asja kesklinna, sealhulgas herr Koppelit. Mis oleks, kui ehitaks
tunneli või silla, mis ei häiriks kesklinna elu?
Herr Koppel pääseks siis oma sedaaniga otse treppi ja saaks
asuda produktiivsele tööle, selmet kirjutada artikleid müütilistest
hipsteraktivistidest.
Mis mind täna käima tõmbas, oli Maarja Rüüteli
artikkel Õhtulehes presidendi valimiste teemal. Nimelt käis Maarja Rüütel
välja idee, et presidendi võiksid valida eksperdid. Äärmiselt ahvatlev idee kui
aus olla. 'Rahvas, see on ju loll ja ega riigikogu palju parem ole'.
Esimene probleem selle idee juures on see, et minu teada pole
ühtegi haridusasutust, kes suudaks koolitada eksperte valimaks parimat
presidenti. Mis ei tähenda, et sellist asutust ei saa tekkida, ent täna seda
igatahes pole. Võib muidugi mõtelda ekspertide kogumist, ent sellegi
koostamiseks oleks vaja eksperti.
Jätkan teemat personaliotsingute teemal üldisemalt.
Personaliotsing, nagu nimi seda teatab, otsib persooni või isiksust, kui lubate.
Paraku, enne kui jõutakse isiksuseni, elimineeritakse kandideerijad, kes ei vasta
teatavatele tingimustele. Elimineerimine käib üsna lihtsalt: haridus, töökogemus
ja feim. Mõistagi, põhiharidusega kärulükkajale uut ametit õpetada võib kujuneda
üpriski kulukaks.
Senise, ma ütleks ameerikaliku süsteemi järgi hävivad
eelkõige talendid ja isiksused. Mõnedel, väga üksikutel on õnne, ent ülejäänud
hävivad. Ma ei soovi selle kordumist Eestis.
On olukordi, kus pole mõttekas pikemalt kohvitada. Kui mees
suudab, teeb ja oskab, siis milleks bikiinivoor? Venitamine kolm päeva tagasi
leitud kandidaadi peale kolme nädalani ei näita asutuse ekspertlust, vaid
saamatust.
Ühtlasi, nii nagu Maarja Rüütel tegi ettepaneku valida
president ekspertide nõuandel, teen mina ettepaneku valida personali eksperdid
nende tulemuste põhjal. Ütleme viimase 2 aasta tulemuste põhjal - kas ettevõte
jäi rahule või mitte. Kas töötaja jäi või lahkus, millised olid tema töö
tulemused.
Juhul kui personali otsijad kurdavad, et neil on raske töö,
siis ma oskan neile näidata tööd, kus reaalselt higi voolab, liitrite viisi.
Olgu alustuseks öeldud, et ma olen väga pettunud valitsejate töövõimes. Rahvas
ülekaalukalt soovib senise presidendi jätkamist, ent ometi otsitakse
kedagi muud.
Milles on probleem, ega ometi liiga suures ninas? Mingid õiguslaste teemad
ehk, palun selgitage mulle.
Mina näen, et olgugi Kersti Kaljulaid sai valitud turbulentsi tingimustes, on
ta ometi oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Lausa üle ootuste hästi.
Palun selgitage mulle, milles on senine president läbi kukkunud. Ühtlasi
palun ülevaadet, milles on ta õnnestunud.
Minu, kui kodaniku jaoks on kaks valikut - sõna on vaba või sõna on üksnes
eliidile.
Valin selle, et sõna on vaba ja kavatsen käituda ka vastavalt.
