Tunnete kirjeldamiseks on kirjasõna ilmselt üks paremaid meetodeid. Filmides
nähtav ja kuuldav ei anna edasi tundeid - need on juurde
fantaseeritavad. Kaader järgneb kaadrile ja kui sa üritad seda peatada, siis katkeb ka võlu. Kirjasõna samas võib meid viia ajatusse hetke, ajamulli, kus tunnete
kirjeldamiseks aega küll.
Kirjasõna lugemisel ja kirjutamisel on aga tarvis osata keelt. Madal
keeleoskus lugemisel tähendab seda, et peensused ja varjundid jäävad tabamata,
ehk siis saadud pilt on udune. Madal keeleoskus kirjutamisel tähendab lihtsalt
seda, et sinu raamatuid ei osteta. Keeleoskuse all mõteldakse üldiselt head
sõnavara ning grammatika teadmist. Keeleoskuse juurde kuulub kindlasti ka oskus
jutustada lugu. Harilikku kirjatükki võid loo kirjeldamisel sedavõrd pikemaks
kirjutada, kui vajalikuks pead ja ilugi võib veidi kannatada, ent loo saad
lõpuks edasi antud.
Luuletustes jooksevad nõuded tippu välja - peab valdama kõike, teadma sõnu,
lauseehitust, grammatikat ja kindlasti ka loo jutustamist. Luule formaat ühest
küljest justkui annab vabaduse, ent samas ka piirab. Näiteks peab luules olema
mingi rütm või meloodia. Mitte lihtsalt et üks rida on teisega riimis, vaid et
kogu luuletus oleks kui tervik, ka loo enda jutustamises. Neid kes seda kõike
meistriklassina esitada suudaks, on vähe, aga siiski õnneks on.
Järgnevad luuletused on pärit minu kunagiselt kodulehelt. Kodulehe ühe osa
moodustas erootiliste luuletuste sektsioon, kuhu külastajad said omi luuletusi
postitada. Muuhulgas ilmus sinna kahe neiu omavaheline vestlus, luulevormis
muidugi. Kuigi nimetatud koduleht tehnilistel põhjustel töö lõpetas, usun, et
mul on voli neid luuletusi taasavaldada.
Nautige keelt, nautige loo jutustamist.
---
Palve ... Ingrid
Kuula kuidas keeli minus
viimse piiri vaole vead
kuidas armastuse vilus
oma tuld mu peale sead
Tunne kuidas kisud puruks
iha-allikad mu sees
kui's mu hingetuse lävelt
taeva tõstad meie tee.
Aima kuidas lõhnab väli
minu "aias", minu peal
ja kui hullutav on süli
end kui anduma sead seal.
Vaata seda väikest! Palves
on ta puusad, Liblik, rind
kuidas armul alla andes
meeletuses sulan'd hing.
Maitse seda õhku, janust,
mille kuivaks kütnud kirg
eksi minu "huultesalus"
kao mu kehas.
Palun Sind!
---
Kristi (pühendusega Ingridile)
Veel tähevalges voodis
sinu lõhna tunnen
käe sirutan su huuli katsuma
neid minust pehmeid, minumaigulisi
pisut minu omi - tunnen
et vaid see puudutus sind nüüd ei ärata
Ei kata tekiga
sa oled kuum ja ilus
sind murdis äsjasaanu -andnu rammestus
"Hääd ööd.."..veel sosistan
ja higimärgi juukseid suudlen, silun
sa läbi une embad mind
mu öine õnnistus
---
Lõputa lugu Kristi (pühendusega Ingridile)
Kuupehme rind öös kerkimas mulle
huulte värinal lausutud soovid
jääda meestele truuks - lendab tõotus tulle
täna keelega avan su hoovid
avan soojuse soolase, mõnuja
tuled tukseldes, küüned mul juustes
oigad öösse, pea kuklasse heidad ja
metshobuna tantsid mu huultel...
No ei taha lõppeda see soigumine Kaja Kallase kallal, kohe
kuidagi ei taha. Mäletan aega, millal skandaal tema abikaasa suhtes algas ja
'Keskpäevatunni' eestvedaja Priit Hõbesalu veel puhkust veetis ja õhus oli
elektrit rohkem kui küllaga. Nii kui Hõbesalu eetrisse sai, oli kuulda tema
häälest puhanud inimese häält - sedavõrd rahulikku, enesekindlat ja rõõmsat,
mida pole tükil ajal olnud. Lõppeks ometi polnud tarvis midagi pastakast välja
imeda, selle asemel oli skandaal laual ja veel missugune.
Algas soigumine, mis kestab tänase päevani. Võin vanduda, et
tundsin Hõbesalu häälest rõõmunoote, kui selgus, kui suur on kodanike protsent,
kes soovivad Kaja Kallase tagasi astumist. Eriti ärevaks läks hääl, kui oli üles
lugeda väliskirjanduse allikaid, kes samuti teemat kajastanud oli. Tööd selle
nimel ju tehti; iga nurga peal kisendati, et 'meil on skandaal, meil on kriis'.
Oh seda rõõmu, kui see kõik peegeldust leidis.
Eriti põnevaks läks teema siis, kui selgus, et Kaja Kallas
oli andnud laenu oma mehe firmale - 370 000 €. Herr isa Helme läks lausa
pööraseks: kuidas küll ometi riigikogulase palgaga selline varandus kokku saadi?
Selgus, et selline varandus oli tädi Kajal tööga teenitult juba enne olemas ja
et tädi Kaja ei tulnudki poliitikasse raha teenima. Täiesti mõistusevastane,
eksole. Kujutad sa ette, iga teine oleks sellise raha ammu laiaks löönud ja
laenu peale võtnud. Aga ei, täiesti uskumatu tädi.
Nüüd, viimases 'Keskpäevatunnis' oli teemaks riigi eelarve
ning ponnistused riigi võla vähendamiseks. Priit Hõbemägi ei suutnud ära
imestada, kust küll selline loll mõte võetud on - kõik riigid ju laenavad, kõik
riigid on võlgu, miks siis mitte ka Eesti. Kui tuli juttu Kreekast, oli Hõbemäel
varnast võtta mingi artikkel, kus kajastati Kreeka tänase päeva majanduslikku
olukorda. Kreekas olla majandusbuum ja inimesed väga õnnelikud. Seda aega, mil
IMF Kreeka rahandusministri kohuseid täitis, ta väga ei meenutanud.
Kulla Priit Hõbemägi - Eesti ei ole nagu teised riigid.
Mäletan aegasid, mis olid enne kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina
vastu. Kajastasin ka enda blogis mõtet, et Eesti on piisavalt tugev, et kaitsta
nõrgemaid. Ei kujutanud ka ise ette, et Eestist võiks saada riik, kes võtab
juhtohjad Ukraina kaitsmise teemal. Aga nii juhtus ja on juhtunud paljut muudki,
mille tõttu vaadatakse Eestile alt üles kui juhtriigile.
Rääkidest võlgadest ja nende võtmisest - mis oleks kui seada
Eesti üheks lipukirjaks, et 'Eesti ei võta võlgu, Eesti annab võlgu'.
Täitsa ulme, kas pole?
Nüüd siis retooriline küsimus Priit Hõbemäele: keda ma peaks
riigi rahaasjades rohkem usaldama, kas tädi Kajat, kes on omandatud hariduse ja
tööga teeninud hunniku pappi, ega ole seda maha laristanud, või herr Isa Helmet,
kes jäi vahele saatkonna rahade kõrvale kantimises, et enda mõisat ilusamaks
teha?
Ühes asjas oli Priit Hõbemäel siiski õigus - praegune
valitsus pole suutnud anda rahvale selgemat nägemust, kust hakkaks tulema tulu
elik raha. Seda, et riigivõla vähendamisel jääks hiljem rohkem raha üle
valdkondadele, kuhu seda väga vaja, pole suudetud piisavalt selgitada. Pole
selgust, kuidas nüüdne rahanduspoliitika ettevõtlust ja majandust positiivses
suunas mõjutaks - sooviksin ka ise seda kuulda. Ehk on liiga palju sõnu
kulutatud seletamistele, selmet olla lakoonilisem, ent sisukam.
Olgugi, et Kaja Kallas üüratute intervjuude käigus on
näidanud emotsioone, et nüüd kohe hakkab nutma ja astub tagasi, on ta siiski
jätkamise osas kindlaks jäänud ja ma tunnustan teda selle eest.
Lõppsõna kuulub ajakirjanikele: ma saan aru küll, et
töötukassa andmete järgi on vajadus ajakirjaniku ametikohale üks madalamaid, ent
siiski, kas te peate tõesti oma koha säilitamiseks tootma odavat paska? Et kui
muud pole, siis eneseliputajast BSH käib uue artikli jaoks küll. Ma palun,
tõstke ennast kõrgemale, vaadake laiema pilguga, süüvige teemasse, olgem ausad,
andke sisu, saatke Hõbemägi kukele.
Viis aastat tagasi otsustas valitsus toetada loodavat
sihtasutust miljoni euroga. Sihtasutuse eesmärk oli suurendada eestlaste
sündivust ning seeläbi kindlustada Eesti riigi ja rahvuse kestmajäämist.
Väljaandes 'Lääne Elu' ilmus sellekohane
artikkel, kus pandi imeks, et eesmärk loodaval sihtasutusel on küll olemas,
ent tegevuskava üldsegi mitte.
Loodava sihtasutuse eesmärk ja idee olid sedavõrd pühad, et
juba ainuüksi sellepärast ei tohtinud selle kallal ükski enda rahvusest
lugupidav eestlane prigiseda. Ei tohi siiani, sest sihtasutuse eesmärk on
kirjutatud lausa põhiseadusesse endasse. Proovitagu vaid...
Uurida, uurida, uurida
Eestlaste kestmise kohal hõljus ja hõljub siiani oht, et
senise sünnitamise tempoga seda kauaks ei jagu. Aga milles on siis probleem,
miks ei sünnitata? Ehk on lastetoetused liiga väikesed, või hoopis abikaasa palk
liiga väike? Kui ei tea, siis tuleb uurida, tuleb teha küsitlusi. Saadud
vastustest saab teha järeldused ja võtta suund riigi põhiseaduse täitmiseks.
Küsitluste järgi on selgunud, et mida nooremad, seda vähem
tuntakse muret laste sündivuse pärast ja hoopiski rohkem tuntakse muret
ühiskonnas valitseva vaenulikkuse ja tülitsemise pärast. Aitäh teile - perekond
Helme ja tema kirbud.
Küsitlusi selle kohta, miks naised rohkem ei sünnita, on
tehtud varemgi, aga küllap ei jäädud tulemustega rahule. Nimelt tuli välja, et
vallalised naised ei sünnita, kuna pole leidnud õiget meest. Seda muidugi
konservatiivne sihtasutus endale lubada ei saa, et sõna 'mees' asemel
kasutataks sõna 'elukaaslane'. Ehk sünnitaks naised rohkem, kui tema
intiimset kooselu samasoolisega peetaks ühiskonnas normaalseks?
Aga ei, ikka nagu religioosne sekt, piibel kõrgel pea kohal
kuulutamas, et naisel peab olema mees. Palun, saatke see Piibel lõpuks sinna,
kus ta kuulub - muuseumisse. Aitab religioonist ja aitab seletamistest, mille
järgi polevat kristluses leiduvast moraalist kõrgemat olemaski.
Villand ajupesust
Minule on sedasorti sihtasutuse ja üldse uuringute
tegemistest jäänud mulje, et parteide juhid peavad rahvast lolliks, keda ongi
vaja trikitada, kelle aju ongi vaja pesta. Õigustus ja põhjendus on neil peo
peal olemas - kuna nad ise on jõudnud võimu juurde, on nad järelikult teistest
targemad ja järelikult on teised lollimad. Eriti ilmneb see vahetult peale
valimisi, kus analüüsitakse mis teemat puudutati liiga palju või liiga vähe
(iseäranis siis kui valimised kaotati). Sihti, põhimõtteid ja ausust kohtab
harva, see on asendunud trikitamiste, hirmutamiste ja vaenu õhutamisega.
Tülgastav, väga tülgastav.
Lõpetuseks esitan kodanikuna soovi põhjalikumalt uurida
sellesuguste sihtasutuste tegevust ja tulemlikkust. Kui ikka tegevus kisa toodab
ent villa mitte, siis tuleks ka nende rahastamine ära lõpetada. Aitab
küsitlusfirmade nuumamisest, aitab lõputute graafikute tootmisest; ma tahan
tulemust, tahan analüüsi. Ehk võtaks herr Priit Hõbemägi isiklikult selle enda
südameasjaks välja uurida, korraldada uurimiskomisjone ja muud sellesarnast. Ma
saan aru küll, et Priit Hõbemäe maailmavaade on tugevalt kaldu perekond Helme ja
tema kirpude poole, ent siiski, võimalus ennast kui erapooletu ajaikrjanikuna
näidata on talle antud.
"Miks info ei liigu?" on lause, mida oleme ilmselt kõik millalgi
ärritunult lausunud. Ärritunult seetõttu, et vajalik 'info', mis oleks
pidanud kõigi eelduste järgi olema kindlal ajal kindlas kohas, polnud seda
mitte. Võimalik, et asjapulk, kes oleks pidanud infot liigutama, ei suhtunud
oma kohustustesse piisava tõsidusega, aga võib ka olla, et info liikumiseks
polnud loodud vajalikke tingimusi. Asjapulkade motiveeritusega ma siin
kirjatükis tegelema ei hakka, pigem süüvin mõistesse, millel nimeks 'informatsiooni
logistika'. Sünonüümina võiks kasutada ka mõistet 'andmehaldus', aga
mulle meeldib esimene rohkem, kõlab dünaamilisemalt.
Interneti tulek oli informatsiooni leviku mõttes kahtlemata
revolutsiooniline. Informatsiooni hulk, kiirus ja kättesaadavus muutus drastiliselt.
Väga populaarseks said portaalid, kus kõik oli vastavalt teemadele loogiliselt
ära sorteeritud. Meilgi oli tollal brauseri avaekraaniks vaikimisi
neti.ee. Tänaseks on
sellest saanud nostalgiline lapsepõlve ilusamate hetkede mälestus.
Entroopia meie õuel
Informatsiooni hulk ja edastamisviiside mitmekesisus on kasvanud üle
igasuguse hoomatavuse, portaalid on ajale jalgu jäänud ega täida enam oma
eesmärki. Kataloogide asemel on meie telefonid täis äppe, mida me siis usinalt
scrollime. Alles see oli, kui rõõmustasime, et näed kui efektiivne ja tark on
Google otsingumootor; tänaseks on seegi mattunud reklaamiläbu alla. Aga pole
lugu, nüüd on meil abiks tehisintellekt, mis lisaks kõigele muule ka poes piima järgi käib.
Ilma naljata, me leiame lehelt
kratid.ee krati nimega Bürokratt, mis ongi
loodud selleks, et 'võimaldada inimesel asutustelt vestlusakna kaudu infot
saada'. Missiooniks on öeldud järgmist: "Töötame selle nimel, et
tulevikus käiks suhtlus terve riigiga ainult ühe kanali kaudu ja Sulle sobival
ajal.".
Meie IT taristu olukord meenutab kohati Mardisandi
parimat kuube - ei ühtegi auku aga kole lapiline; äpp äpi peal ja kohmakas
pealekauba. Vabandage väga, aga ma ei usu seda, et mingi uus, enneolematu Messia
mõõtmetega ÄPP meie probleemid lahendaks.
Lahendused
Alustagem sellest, et laseme kodanikul ametnikega vahetult
suhelda. Olid ajad, mil iga vähemgi tähtsama asjapulga kontaktid olid kodulehel
ilusti olemas. Siis aga saabus ajajärk, mil avalikud emailid sattusid spämmijate
sihtmärgiks, mispeale ei julgenud keegi enam oma emaili avalikult ülesse
riputada. See ajajärk on ammu möödas - spämmifiltrid on muutunud sedavõrd tõhusaks, et spämmilaviini enam küll karta ei
tule. Ametnik või asjapulk peab kaotama staatuse, kus teda õnnestub tabada vaid
tutvuste kaudu.
Asjajamise arhitektuur peab muutuma ka sisemiselt, et kaoks
ära sellised lollused kus tuleb kirjutada avaldus, et saaks kirjutada avalduse,
et võimalusel saaks kirjutada avalduse. Räägin siinkohal isiklikest kogemustest,
detailidesse siiski hetkel laskumata. Ehk siis räägin bürokraatiast, mis oma
olemuselt on hea ja õilis, ent kipub omapäi jäetuna umbrohuks arenema.
Kolmanda asjana nimetaksin vajadust ühe ja ultimatiivse
portaali järgi, kus teemad on sorteeritud loogiliselt ja intuitiivselt. Selline
ultimatiivne portaal muidugi kõiki vajalikke ja võimalikke linke ära ei
mahutaks, aga oleks kodanikule siiski ülevaatlik nii riigi kui kohaliku
omavalitsuse vaates. Asutuste kodulehed jäävad muidugi alles aga needki on vaja
kriitiliselt üle vaadata, et menüüd oleksid loogilised, kergesti leitavad ja
intuitiivsed. 'Tädi Maalile' ei ole vaja visuaalselt efektseid lahti ja laiali
hüppavaid menüüsid - talle on vaja lihtsust ja arusaadavust.
Mis puutub abistavatesse robotitesse, siis kahtlemata leiavad
need rakendust, ent minule meeldib pigem menüüdes klikkida (and I'm not the
only one). Kui menüüd ja kataloogipuud on sorteeritud loogiliselt, lihtsalt
ja intuitiivselt, kui ametnikega saab suhelda vahetult, ilma 'info@' abita, siis
ehk ei tundu vajadus robotite järgi enam nii pakiline üldse.
_*_*_*_
_*_*_*_
Saatvaks muusikaks pakun mõned lood stiilist 'hip hop /
downtempo'. Sobivad imehästi taustamuusikaks muule tegevusele, näiteks
mõtisklemisele. Kellel sedasorti muusika istub, soovitan tutvuda vanameistrite
'Kruder & Dorfmeister' loominguga.
Võtan täna jututeemaks russistid. Russistideks nimetan neid,
keda üldjuhul putinistideks kutsutakse. Võiks küll kasutada ka termineid natsid
või fašistid, aga olgem täpsemad - räägin konkreetse rahvuse enamusesindajatest.
Ehk siis, räägin venelastest aga mitte kõigist. Venelaste hulgas on
kaheldamatult intelligentseid ja austusväärseid inimesi, paraku jäävad nad
vähemuste hulka, kohe väga väheste hulka.
Mõistan, kui lihtne on üles õhutada viha mõne rahvuse või
sotsiaalse grupi vastu ja kui ohtlik see viha võib olla. Seetõttu pakungi
ainest mõtlemiseks, arutlemiseks ja analüüsiks - jääb vähem ruumi pimedale
vihale ja arutule käitumisele.
Loetud päevad tagasi leidis oma otsa reporter ja blogija
Vladlen Tatarski, keda ma nimetakski puhtatõuliseks russistiks. Ta oli muidu
üsna tubli ja usin, kiitis takka Putini sõjalist erioperatsiooni, kirus hoholle,
ent paraku oli liiga aus, või siis liiga loll (sõltuvalt vaatenurgast).
Milles ta siis eksis, millega ta oli ära teeninud vapruse
ordeni ja 'puhkusele' saatmise? Kõige ilmsem viga oli kindlasti see, et ta
hakkas kritiseerima vene armee sõjalisi saavutusi. Sama hästi oleks ta võinud
Putinile näkku öelda, et too juhm ja käpard on.
Teine viga oli pisut varjatum. Nimelt on elukogenud mölakad
selgeks õppinud selle, et silmnähtav ja avalik mölaklus ei müü, sellega ei
purjeta pikalt. Mölaklust tuleb kuidagi varjata, maskeerida või siis otse näkku
valetada. Vladlen Tatarski viga niisiis selles seisneski, et ta avalikustas
russistide mölaklikkuse, muutus liiga ausaks.
Mis puutub Narva aktivisti Vovan Kaštanisse, siis kiidan
heaks tema teo: Tatarski sõnade (.. tapame kõik ..) tsiteerimise Narva tanki
endisel asukohal. Kuigi graffiti eemaldati kiiresti, on see siiski jäänud
kõigile mällu; 'püha koht' on rüvetatud, mölaklikkus on avalikustatud.
Nüüd kus russistide mölaklikkus on avalikustunud, ei peaks meil olema enam
mingeid süümepiinu neile tõhusate tegudega vastu astuda. Samuti tuleb ära
unustada luulu, et russistidega annab midagi kokku leppida - ei, nägu mutta ja
korralikult.
ChatGPT on
hetkel ilmselt kuumim sõna tehisintellekti vallas ja sedavõrd kuum, et Google
peakontoris vajutati nupule 'punane häire'. Ei juhtu just iga päev, kus Googlele
tekib arvestatav konkurent. Mitte, et ChatGPT kõiges lõpuni süüdi oleks, aga 12
000 töötaja hiljutine koondamine Google poolt on kindlasti märgiline ja
tähenduslik.
Vestlusrobotid
on olnud olemas juba pool sajandit; tegelesin isegi nendega 20 aastat tagasi,
täpsemalt siis IRC jututoa robotite arendamisega. Jututoa robotid olid mõeldud
peamiselt korra hoidmiseks, ent neid võis arendada ka jutuvestjaiks, kes siis
kommenteerisid öeldut, jagasid infot või elavdasid muidu vaikseks jäänud
kanalit. Külalistel oli esiti raske uskuda, et tegu oli roboti ja mitte
inimesega. See mulje kadus muidugi peale pikemat vestlust.
Seda, kas
vestluskaaslaseks on inimene või robot, pole seni suutnud ära petta ükski
programm. ChatGPT on aga suutnud üllatada ja vägagi suurel moel. Mitte, et ta
oleks olnud esimene, pigem on tema populaarsuse taga avalik ja tasuta proovimise
võimalus.
Ilmneb, et
inimkõnet (lauseehitust, sõnade järjekorda) on võimalik matemaatilise mustriga
sedavõrd hästi kirjeldada, et tulemuseks on lihtsameelseid ära pettev,
seostatud, ladusa ja korrektse grammatikaga tekst. Isiklikult olen saavutatu üle
hämmingus.
Tehisintellekt on enesepettus
Rääkides
tehisintellektist, kipub mu keel endiselt kangeks jääma selle sõna välja
ütlemisel; eelistaksin pigem väljendit 'superarvuti'. Siinkohal tahangi süüvida
põhjus(t)esse, miks mind häirib väljend 'tehisintellekt'.
Tehisintellekti
isaks võib lugeda Alan Turingit, kes küll polnud esimene ega ainuke arvutite
arendaja, ent tema oli see, kes pakkus välja eksperimendi, mida tuntakse kui
'Turingi testi'. Turingi testi järgi tuleb arvutit, mis suudab vestluse alusel
jätta mulje, et tegu on inimesega, lugedagi intelligentseks. Ehk siis oleme juba
algusest peale leppinud enesepettusega, hoolinud rohkem näilisusest kui
sisulisest tõest.
Teine mõiste
mis tehisintellektiga kaasas käib, on iseõppivad neurovõrgud. Olla olemas olla
müstilised arvutisüsteemid, mis imiteerivad inimese aju toimimist. Esiteks pole
neurovõrkudes midagi müstilist; nö iseõppiv süsteem on võimalik üles ehitada
kasvõi Exceli tabelisse. Neuronid (närvid) pole seejuures muud kui
mäluaadressid, kus hoitakse mingit arvulist väärtust. See väärtus on sinna
saadud ühe või rohkema eelneva neuroni väärtuse tingimuslikul liitmisel. Ükski
neuron ega neuronite grupp ei tea ega mõista sõnade tähendust, üksnes mingit
arvulist väärtust.
Huvitaval
kombel ei puutu inimese aju, kui selline, seejuures üldse teemasse - samal
põhimõttel töötavad neuronid ka kapsaussidel. Loomulikult ei kõla kapsaussi aju
sugugi nii uhkelt ja intelligentselt kui inimese aju. Üleüldse on inimese
ülendamine ja eristamine ülejäänud elusloodusest pärit religioonist. Oleme uhked
selle üle, et me pole ometi mingid usklikud, kes kummardavad pilve peal istuvat
vanameest, samas mõistmata, et usume lapse kombel kaisulooma hinge olemasolusse,
ja seda täiesti vabatahtlikult.
Neurovõrkude
evolutsioon
Neurovõrkude
arendus jõudis omal ajal suurema avalikkuse ette kui 'kassipiltide ekspert'.
Süsteemile söödeti ette tuhandeid ja tuhandeid pilte, milledest osadel oli peal
kass. Süsteem oskas mingi aja pärast keskmisest inimesest paremini ära aimata,
kas pildil on kass või mingi muu objekt. Süsteemi järgmine arenguetapp võimaldas
kirjelduse abil luua pilt, st sa ütled süsteemile kass ja tema (näiteks DALL-E)
joonistabki kassi. ChatGPT teeb sama, aga tekstiga. Loeb, mis sa talle
kirjutasid, "saab sellest aru" ja siis vastab sulle.
Teine juhtum,
milles neurovõrgud kuulsust kogusid, oli lauamängu Go maailmameistri võitmine.
Go mängus on sedavõrd palju käikude võimalusi, et nende kõikide läbi arvutamine
pole erinevalt malest praeguse arvutustehnika juures vist isegi võimalik,
kindlasti mitte otstarbekas. Aga näet, sunnik oskab leida matemaatilisi
mustreid, mis võidavad inimaju.
Vestlusroboti revolutsiooniline tulevik
Jah, kuradi
kurat, see süsteem suhtleb sinuga puhtas eesti keeles. Seletab sulle raskusteta
'Tõe ja õiguse' sisu ja tähendust, ise seda mõistmata, teadmata midagi
grammatika reeglitest. Lisaks on ta võimeline tekste tõlkima, kasutamata
sõnaraamatutki.
Mis saab nüüd
sisuloojatest, kas nad jäävad oma töökohtadest ilma? Mis saab kooliharidusest,
kus kirjandeid kirjutab õpilase asemel arvuti? Maa on juba värisenud, tsunami
alles tuleb.
Sisuloojate
amet jääb alles, küll aga muutub senisel tasemel kirjutatu oluliselt odavamaks,
teisisõnu standardid tõusevad kõrgemale. Sest tõesti, milleks palgata tööle
keskpärast suleseppa, kui sama töö teeb ära oluliselt odavam arvutiprogramm.
Trikk seisnebki nüüd selles, kes oskab paremini robotiga suhelda ja käsklusi
jagada. Loomulikult peab sisuloojal endal olema hea keeletunnetus ning sisuline
arusaam sisust endast.
Näiteks ei oska
arvuti koostada kiillauseid, sest need jäävad väljapoole matemaatilisi keskmisi
mustreid. Kui aga sisulooja koostatud tekst koosneb üksnes liht- ja
liitlausetest, lisamata midagi uut ja üllatavat, vajub see keskpärasuse sohu.
Arvutit võib panna küll genereerima uut mustrit, ent kuna arvutil puudub
sisuline arusaam öeldu mõttest, on tulemuseks vaimuhaige sonimine.
Koolihariduse
puhul peame kirjandite kirjutamisel endi käest küsima, mida me üldse hindame ja
miks. Olid ajad, mil pidi matemaatikas pähe õppima korrutustabeli, nüüd seda
enam ei nõuta. On aru saadud, et aja- ning energiakuluka arvutamise võib ära teha
kalkulaator, hoopis olulisemaks on muutunud mõistmine, mida ja miks me üldse
arvutame. Enam me ei lahenda peast lihtsamaid tehteid, pigem koostame
algoritme. Samuti pole mõttekas aega kulutada vormilise teksti vorpimisele, kui
tähtsamaks on kirjutatu mõte ja 'kirss koogil'.
Kirjanditest
rääkides on minule jäänud mulje, et seni on vorm olnud tähtsam kui sisu.
Kirjandite teemad arutatakse tundides läbi, andes seejärel mõista, millised on
'õiged' küsimused ja nende veelgi 'õigemad' vastused. Kiidetakse takka, kui sa
oskad koostada grammatiliselt korrektseid pikki liitlauseid ja kasutada
mitmekesist sõnavara. Viskad sisse mõne metafüüsilise viguri ja ongi 5+ käes.
Aga ei julgust, ei loomingulisust, ei uudsust, pigem keskpärane pläma läbi
nämmutatud asjadest.
Olen seega
veendunud, et ChatGPT sarnased vestlusrobotid on tulnud selleks, et jääda. Nii
nagu kalkulaator ja õigekirjakontroll on elementaarsed abilised, muutub ka
vestlusrobot igapäevaseks töövahendiks.
Ehk jõuame
selle abil lähemale arusaamisele, mis asi see intelligents üldse on. Võib
muidugi ka juhtuda, et jõuame arusaamisele, kuivõrd tühised lollpead me
tegelikult oleme.
Juttu jääb
lõpetama Little Sis Nora meeleolukas lugu 'Party Trick (Burp Song)'.
Beat that.
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
- - -
ps. Esitlen
boonusena hoolikalt valitud lugude playlisti. Lugude ühised märksõnad oleksid:
ambient, chill, atmospheric, vocal. Kui keegi mäletab HU (Hannaliisa
Uusmaa) lugu 'Linnasuve laul', siis midagi sellist on ka need lood. Ei tarvitse
sobida taustamuusikaks, pigem ikka kuulamiseks, nautimiseks ja hõljumiseks
kuskil pilvede piiril. Teeb hinge helgemaks ja kergemaks.
