Vaadates Lääne reaktsioone Venemaa toime pandud kuritegusid
Ukrainas, tekib mul küsimus, kas nad ikka on aru saanud millega on tegemist.
Kuklalasud tsiviilidele ja naiste vägistamised ei anna just palju mõtteruumi.
Kui see ei ärata Euroopat, ei ärata miski, kui on juba hilja.
Üks asi on vallutada 'vaenlase' sõjalised objektid, hoopis
teine asi on vägivallatseda süütute tsiviilide kallal. Ja seda on Venemaa väed
teinud.
Hinnad tõusevad, elatustase langeb, ent mis oleks alternatiiv
- veelgi hullem. Seega, mõtelgem ratsionaalselt.
Venemaa ja tema elanikud, kes on valinud endale praeguse
juhi, kannatagu ka kaotusi. Täpselt samaväärselt kannatusi nagu vägistatud naise
põlema panemine.
Ütelge mis tahate, ent mina tunnen õhus revolutsiooni hõngu.
Kõikvõimas, kõikevõitev Venemaa armee on osutunud läbikukkujaks ja üsna
haledal moel. Iga liigutus, mida nad Ukraina suunal teevad, üksnes süvendab nende
häbi suurust. Ütleme siis otse välja: mitte keegi ei karda enam Venemaad. Aastat
10 tagasi oli Venemaal võimalus; nad uuendasid asju ja tegid uueks, ent
põhilisema jätsid alles - valetamise ja varastamise. Aretati uusi relvi,
ent suhtumine jäi samaks: valeta ülemustele, varasta, mis ripakil. Tänaseks on kogu maailmale
avalikuks saanud, et Venemaa pole muud kui vanaraud.
Mäletan keskkooli ajast, mil minu keemia õpetaja armastas
korrata, et iga rahvas väärib oma valitsejat. See sõnum on jäänud minuga sellest
saati. Olen analüüsinud ja arutelnd, ent jõudnud samasse punkti tagasi: tõesti -
iga rahvas väärib oma valitsejat.
Sellegi poolest, on's meil väljapääsu olukorrast, kus enamik
rahvast enam ei soovi endist korda? On, ja selle nimeks on revolutsioon.
Revolutsiooni toimimise tingimuseks oli, et valitsev osa ühiskonnast enam ei
suuda võimu säilitada ja et madalam osa ei kannatada enam mitte. Venemaa
olukorras jõuab see hetk kätte hiljemalt maikuu lõpuks.
Venemaa on tunginud kallale Ukrainale, ent see pole juhuslik
üksiksündmus, vaid loogiline jätk paljudele eelnevatele. Nii mõneski asjas on
sellele kaasa aidanud meile omal ajal iidoliks saanud Lääne Valge Laev.
Külma sõja aegu ma mäletan, et ootasime Valget Laeva. Seda
küll ei tulnud, ent vabadus tuli siiski - rahva tahtena. Andke andeks, kui ma
pisendan lääne ponnistusi, ent kõige põhilisem panus tuli siiski rahva enda
seest.
Mäletan Lahesõja aegu, mil mulle sai selgeks, et see ei lõppe
hästi. Lipukirjaks oli, et minnakse edendama demokraatiat, ent selge oli tegelik
eesmärk: kontroll nafta üle. Ajaloost võime õppida, et Venemaa võttis
võimalusest oma, asus kaitsma nõrgemaid. Ja mida edasi Lääs oma "demokraatiat"
arendas, seda enam ka Venemaa oma mõju suurendas. Tänaseks oleme olukorras, kus
Venemaal on liitlasi aasias rohkem, kui me kartagi võiks. Demokraatia eksport on
meile kalliks maksma läinud.
See selleks; mis edasi?
Kas me peaksime oma demokraatiat eksportima Ukrainasse? Pole
vajadust, see on seal olemas. Kas me peaksime seda tegema Venemaaga? Ei,
kindlasti mitte. Lubage ma seletan.
Kommunismi ja demokraatia ideoloogia levitamise strateegia on
küllaltki sarnased: kukutame võmulolijad, kehtestame oma korra ja küll siis rahvas
näeb, et meie oma on parem. Oh teid.
Väikerahvana, ent suurelt vaimult, on meie parim võimalus
käituda tugeva eeskujuna. Kui meil läheb meie elukorralduse tõttu hästi, annab
see lootust ka teistele. Jah muidugi, me peame olema tugevad ka sõjaliselt. Me
olemegi :)
Seega, lõpetagem idee kukutada Putin, seda pole vaja. Pigem
levitagem teavet sellest, kuidas käib elu endistes NL riikides. Juhul, kui
Venemaa inimesed sellest kinni haaravad, kukutavad nad Putini ise. Kui mitte,
siis Jumal nendega.
---
Lõppsõna kuulub Ukrainlastele.
Aitäh Ukrainlased, et te liitsite kokku Euroopa. Merkel
üritas seda aastaid, ent teie tegite seda kõigest mõne päevaga. Leian, et te
olete väärt liikmeteks nii Euroopa Liitu kui ka NATO'sse.
Varro Vooglaid tegi selle lõpuks ära - ta on suurem kui
Helmed kokku.
Algas see kõik järjepidevast protestimisest, ja mitte ilma
asjata. Alamat rahvast piiratakse, ega lasta vabalt rääkida.
Mis oleks veel vaja Helmedest suuremaks saamisel? Veel
rohkem, veel jõulisemaid verbaalseid avaldusi.
On ju meie riik rajatud kodanike ühiskonnale, kus iga üksiku
kodaniku arvamus on hinnatud kulla hinnaga. Kui me alahindame üksiku kodaniku
arvamust, kahaneb ka kogu kulla või riigi väärtus.
Varro Vooglaid soovib, et ka tema arvamus oleks hinnatud
samas skaalas - kulla hinnaga. Paraku, unustab meie tuntud ühiskonna liige, et
kulla hind langeb korrelatsioonis selle kogusega. Ehk siis, mida rohkem sõnu,
seda väiksem väärtus.
Saa nüüd vennast aru - sõnu räägib palju, aga ei soovi, et
ajakirjandus seda kordaks. Tehkem siis nii nagu kodanik soovib - ei kajasta, ei
korda.
Politsei väitel levivad sotsiaalmeedias üleskutsed korraldada koroona
piirangute vastu meeleavaldus - Madis Millingu ärasaatmisel?!
Ütle nüüd, kus on mõistus, kus on lugupidamine? Ma tahaks
näha mõnda protesteerijat ja küsida, kas tal ikka kõik kruvid peas olemas on.
Pange nüüd hoolikalt tähele: Venemaa, elik Kreml, elik Putin
on praegusel hetkel üsna meeleheitel ja kasutab kõiki võimalikke meetodeid, et
külvata häiritust NATO ja Euroopa Liidu maadesse. Ja mul on ülimalt kahju, et
nii mõnedki kaasmaalased pole seda ära taibanud. Üks nende seast muidugi herr
Vooglaid, kes ei mõista enam, mis toimub. Ülla ülla.
Samas, ma ei näe paanikaks põhjust, võtkem asja rahulikult.
See on olnud meie kilbiks senimaani, jäägu ka edaspidi.
Elizabeth Anne Holmes, sündinud aastal 1984, jättis aastal
2004 pooleli ülikooliõpingud, et käivitada ettevõte, mis tõotas revolutsiooni
meditsiinis. Revolutsioon pidi aset leidma vere analüüsis. Varasemalt pidi vere
analüüsiks võtma inimeselt veenist suure ampullitäie verd, ent nüüd sai hakkama
kordades vähemaga - kõigest mõne tilgaga näpuotsast. Lisaks tõotas revolutsioon
seda, et inimene saab teada teda varitsevast haigusest enne, kui see avalduma on
hakanud. Seade, mis seda analüüsi oleks teostanud, on tänapäevase odava
kodukontori printeri suurune, selmet riidekapi suurune ülikallis monstrum.
Sellised olid plaanid, unistused ja siht. Kui sinna lisandunuks maailmapäästja
imago, vähi tapja, siis mis kõrgemat tiitlit oleks veel saanud olla?
Elizabeth Anne Holmes sai ilmselt innustust tolleaegsest
arvutitehnoloogia arengust. Kui varem olid arvutid vaat et maja suurused, siis
miks mitte ei võiks ka meditsiini tehnika sama rada käia. Saanud eeskuju Steve
Jobs'ist, hakkas ka Elizabeth kandma musta, kõrge kaelusega sviitrit. Üldiselt
ta riietus oligi musta värvi, lisaks vähendamaks tema soolisust - rangelt
neutraalne. Ei tissi, ei puusa, ei säärt. Kindlustamaks, et teda mingiks
bibitibiks ei peetaks, madaldas ta oma hääle tämbrile, mida ka kõik mehed ei
suuda.
Pingutused kandsid vilja - miljonid, suisa sajad miljonid
hakkasid voolama ettevõtte aktsiatesse. Aastaks 2014 hinnati ettevõtte
väärtuseks 9 miljardit dollarit (aktsiate väärtuse kohaselt). Tõotas ju
ettevõtte tehnoloogia seninägematut müügitulu.
Paraku, aasta hiljem, üks kuramuse vilepuhujast ajakirjanik
rikkus kogu peo ära. Tegi avalikuks, et kogu senine esitlus on olnud võlts.
Veretestid, mis senini tehtud, polnud üldsegi 'uue' tehnoloogiaga, vaid
sisseostetud, turul vabalt saadaval olevatega. Tehnoloogiat, mida Elizabeth oli
lubanud, polnud olemas; kõik oli olnud vale.
Järgnes, mis järgnema pidi: ettevõte, mis enne oli väärt 9
miljardit, maksis nüüd 0 (null) dollarit. Lisaks kohus, mis pidi selgitama
peakangelase süü suurust selles juhtumis. Peakangelane mõisteti süüdi nii
mõneski asjas, jääb veel täpsustada, kui kauaks. Vangi, ma mõtlen.
Mis on meil sellest juhtumist õpetuseks võtta?
Esiteks seda, et 'fake until you make it' (valeta, kuniks
õnnestud) taktika on ääretult riskantne. Teiseks seda, et Steve Jobs'i järgimine
ei tarvitse kindlustada samu tulemusi. Kolmandaks seda, et tunne oma teemat.
Vähemasti meie enda meedias nimetati Elizabethi teadlaseks aastal 2015. Ma
mõtlen, et mida mõtleb tänasel päeval see ajakirjanik, kes tollal selle
ülivõrdes artikli koostas ja avaldas.
Keda me nimetame teadlaseks ja mille põhjal? Ma palun teid,
ajakirjanikud, harige ennast pisutki, et vältida sellist piinlikkust.
