Ütelge mis tahate, ent mina tunnen õhus revolutsiooni hõngu.
Kõikvõimas, kõikevõitev Venemaa armee on osutunud läbikukkujaks ja üsna
haledal moel. Iga liigutus, mida nad Ukraina suunal teevad, üksnes süvendab nende
häbi suurust. Ütleme siis otse välja: mitte keegi ei karda enam Venemaad. Aastat
10 tagasi oli Venemaal võimalus; nad uuendasid asju ja tegid uueks, ent
põhilisema jätsid alles - valetamise ja varastamise. Aretati uusi relvi,
ent suhtumine jäi samaks: valeta ülemustele, varasta, mis ripakil. Tänaseks on kogu maailmale
avalikuks saanud, et Venemaa pole muud kui vanaraud.
Mäletan keskkooli ajast, mil minu keemia õpetaja armastas
korrata, et iga rahvas väärib oma valitsejat. See sõnum on jäänud minuga sellest
saati. Olen analüüsinud ja arutelnd, ent jõudnud samasse punkti tagasi: tõesti -
iga rahvas väärib oma valitsejat.
Sellegi poolest, on's meil väljapääsu olukorrast, kus enamik
rahvast enam ei soovi endist korda? On, ja selle nimeks on revolutsioon.
Revolutsiooni toimimise tingimuseks oli, et valitsev osa ühiskonnast enam ei
suuda võimu säilitada ja et madalam osa ei kannatada enam mitte. Venemaa
olukorras jõuab see hetk kätte hiljemalt maikuu lõpuks.
Venemaa on tunginud kallale Ukrainale, ent see pole juhuslik
üksiksündmus, vaid loogiline jätk paljudele eelnevatele. Nii mõneski asjas on
sellele kaasa aidanud meile omal ajal iidoliks saanud Lääne Valge Laev.
Külma sõja aegu ma mäletan, et ootasime Valget Laeva. Seda
küll ei tulnud, ent vabadus tuli siiski - rahva tahtena. Andke andeks, kui ma
pisendan lääne ponnistusi, ent kõige põhilisem panus tuli siiski rahva enda
seest.
Mäletan Lahesõja aegu, mil mulle sai selgeks, et see ei lõppe
hästi. Lipukirjaks oli, et minnakse edendama demokraatiat, ent selge oli tegelik
eesmärk: kontroll nafta üle. Ajaloost võime õppida, et Venemaa võttis
võimalusest oma, asus kaitsma nõrgemaid. Ja mida edasi Lääs oma "demokraatiat"
arendas, seda enam ka Venemaa oma mõju suurendas. Tänaseks oleme olukorras, kus
Venemaal on liitlasi aasias rohkem, kui me kartagi võiks. Demokraatia eksport on
meile kalliks maksma läinud.
See selleks; mis edasi?
Kas me peaksime oma demokraatiat eksportima Ukrainasse? Pole
vajadust, see on seal olemas. Kas me peaksime seda tegema Venemaaga? Ei,
kindlasti mitte. Lubage ma seletan.
Kommunismi ja demokraatia ideoloogia levitamise strateegia on
küllaltki sarnased: kukutame võmulolijad, kehtestame oma korra ja küll siis rahvas
näeb, et meie oma on parem. Oh teid.
Väikerahvana, ent suurelt vaimult, on meie parim võimalus
käituda tugeva eeskujuna. Kui meil läheb meie elukorralduse tõttu hästi, annab
see lootust ka teistele. Jah muidugi, me peame olema tugevad ka sõjaliselt. Me
olemegi :)
Seega, lõpetagem idee kukutada Putin, seda pole vaja. Pigem
levitagem teavet sellest, kuidas käib elu endistes NL riikides. Juhul, kui
Venemaa inimesed sellest kinni haaravad, kukutavad nad Putini ise. Kui mitte,
siis Jumal nendega.
---
Lõppsõna kuulub Ukrainlastele.
Aitäh Ukrainlased, et te liitsite kokku Euroopa. Merkel
üritas seda aastaid, ent teie tegite seda kõigest mõne päevaga. Leian, et te
olete väärt liikmeteks nii Euroopa Liitu kui ka NATO'sse.
