McNeo kodanikublogi

Elizabeth Anne Holmes, sündinud aastal 1984, jättis aastal 2004 pooleli ülikooliõpingud, et käivitada ettevõte, mis tõotas revolutsiooni meditsiinis. Revolutsioon pidi aset leidma vere analüüsis. Varasemalt pidi vere analüüsiks võtma inimeselt veenist suure ampullitäie verd, ent nüüd sai hakkama kordades vähemaga - kõigest mõne tilgaga näpuotsast. Lisaks tõotas revolutsioon seda, et inimene saab teada teda varitsevast haigusest enne, kui see avalduma on hakanud. Seade, mis seda analüüsi oleks teostanud, on tänapäevase odava kodukontori printeri suurune, selmet riidekapi suurune ülikallis monstrum. Sellised olid plaanid, unistused ja siht. Kui sinna lisandunuks maailmapäästja imago, vähi tapja, siis mis kõrgemat tiitlit oleks veel saanud olla?

Elizabeth Anne Holmes sai ilmselt innustust tolleaegsest arvutitehnoloogia arengust. Kui varem olid arvutid vaat et maja suurused, siis miks mitte ei võiks ka meditsiini tehnika sama rada käia. Saanud eeskuju Steve Jobs'ist, hakkas ka Elizabeth kandma musta, kõrge kaelusega sviitrit. Üldiselt ta riietus oligi musta värvi, lisaks vähendamaks tema soolisust - rangelt neutraalne. Ei tissi, ei puusa, ei säärt. Kindlustamaks, et teda mingiks bibitibiks ei peetaks, madaldas ta oma hääle tämbrile, mida ka kõik mehed ei suuda.

Pingutused kandsid vilja - miljonid, suisa sajad miljonid hakkasid voolama ettevõtte aktsiatesse. Aastaks 2014 hinnati ettevõtte väärtuseks 9 miljardit dollarit (aktsiate väärtuse kohaselt). Tõotas ju ettevõtte tehnoloogia seninägematut müügitulu.

Paraku, aasta hiljem, üks kuramuse vilepuhujast ajakirjanik rikkus kogu peo ära. Tegi avalikuks, et kogu senine esitlus on olnud võlts. Veretestid, mis senini tehtud, polnud üldsegi 'uue' tehnoloogiaga, vaid sisseostetud, turul vabalt saadaval olevatega. Tehnoloogiat, mida Elizabeth oli lubanud, polnud olemas; kõik oli olnud vale.

Järgnes, mis järgnema pidi: ettevõte, mis enne oli väärt 9 miljardit, maksis nüüd 0 (null) dollarit. Lisaks kohus, mis pidi selgitama peakangelase süü suurust selles juhtumis. Peakangelane mõisteti süüdi nii mõneski asjas, jääb veel täpsustada, kui kauaks. Vangi, ma mõtlen.

Mis on meil sellest juhtumist õpetuseks võtta?

Esiteks seda, et 'fake until you make it' (valeta, kuniks õnnestud) taktika on ääretult riskantne. Teiseks seda, et Steve Jobs'i järgimine ei tarvitse kindlustada samu tulemusi. Kolmandaks seda, et tunne oma teemat. Vähemasti meie enda meedias nimetati Elizabethi teadlaseks aastal 2015. Ma mõtlen, et mida mõtleb tänasel päeval see ajakirjanik, kes tollal selle ülivõrdes artikli koostas ja avaldas.

Keda me nimetame teadlaseks ja mille põhjal? Ma palun teid, ajakirjanikud, harige ennast pisutki, et vältida sellist piinlikkust.

mic drop

Neuroteadlase Jaan Aru sõnutsi on andekus ülehinnatud. Tähendab see seda, et kui on andekust, siis on, ja kui pole, siis pole midagi. Jaan Aru vaidleb sellele vastu; ütleb, et geniaalsus on meis kõigis, ehkki varjus, siiski olemas.

Olen temaga täiesti päri. On inimesi, kes on andekad ühes või teises või lausa mitmes asjas. See ei sega asjaolu, et on inimesi, kes suure osa oma elust elavad andetut elu. Elik siis inimesed, kes ärkavad kindlal kellaajal, teevad hommikused rituaalid ja tõttavad tööle. Teevad töö ära, tulevad kindlal kellaajal tagasi, käies läbi lähemast kauplusest, varustamaks ennast ja peret nii pakiliste kui ka ettenägelike asjadega.

Või on ehk hoopis nii, et inimesed, kes näiliselt elavad andetut elu, näitavad üles geniaalsust - ellujäämise mõttes. Ma mõtlen seda, et me loeme uudistest sageli, kus endine kuulsus, poliitik, ärimees, lausa miljonär on suurematesse jamadesse sattunud ning istub nüüd kohtu otsusel trellide taga. Mis kasu oli nüüd siis nendest miljonitest ja kuulsusest. Et vähemasti korra sai maitsta? Samal ajal kui "andetu" läheb kõige südamerahuga magama ja magab une täis. See selleks.

See, kas me oleme andekad või mitte, sõltub üsna mitmest asjaolust. Esiteks kindlasti see, mida on rääkinud meile meie vanemad (ema, isa, ülalpidajad). Teiseks meie esimene tõsisem sõpruskond, tavaliselt teismelise eas. Kolmandaks töökollektiiv kuhu keegi sattunud on. Nüüd on nii, et kuidas kellegil vedanud. Mõnel on algusest peale tugev kokkuhoidev pere, millele järgneb tunnustus sõprade seas, millele järgneb soosing töökoha valikul. Teisel jällegi ei vedanud. Kasvas ülesse joodikute perekonnas, käis koolis nartsudes, alailma näljane. Pesemata, kasimata, narts.

Mis võimalused tal on? Tööta ennast ülesse, ütleb Peep Vain. Jah muidugi, muud võimalust nagu polegi. Aga mille põhjal. Religioossetest loosungitest jääb lõpuks vajaka. Ometigi peitub ka sellises inimeses paras ports geniaalsust. See ei tarvitseda ilmneda särava, kõigile nähtavana, ent see on olemas.

Et mitte pikalt seletada, siis mu sõnum "andetutele" ongi see, et ärge rabistage, ärge punnitage. Nautige elu sedavõrd mis teile antud. Aga olge valmis valgustuse hetkeks. Võib olla, et peate oma tärganud geniaalsuse eest võitlema. Seega, koguge jõudu, koguge rammu, teie tähetund on tulekul.

---
kõik kassid öösel kell kolm

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)