Elizabeth Anne Holmes, sündinud aastal 1984, jättis aastal 2004 pooleli ülikooliõpingud, et käivitada ettevõte, mis tõotas revolutsiooni meditsiinis. Revolutsioon pidi aset leidma vere analüüsis. Varasemalt pidi vere analüüsiks võtma inimeselt veenist suure ampullitäie verd, ent nüüd sai hakkama kordades vähemaga - kõigest mõne tilgaga näpuotsast. Lisaks tõotas revolutsioon seda, et inimene saab teada teda varitsevast haigusest enne, kui see avalduma on hakanud. Seade, mis seda analüüsi oleks teostanud, on tänapäevase odava kodukontori printeri suurune, selmet riidekapi suurune ülikallis monstrum. Sellised olid plaanid, unistused ja siht. Kui sinna lisandunuks maailmapäästja imago, vähi tapja, siis mis kõrgemat tiitlit oleks veel saanud olla?
Elizabeth Anne Holmes sai ilmselt innustust tolleaegsest arvutitehnoloogia arengust. Kui varem olid arvutid vaat et maja suurused, siis miks mitte ei võiks ka meditsiini tehnika sama rada käia. Saanud eeskuju Steve Jobs'ist, hakkas ka Elizabeth kandma musta, kõrge kaelusega sviitrit. Üldiselt ta riietus oligi musta värvi, lisaks vähendamaks tema soolisust - rangelt neutraalne. Ei tissi, ei puusa, ei säärt. Kindlustamaks, et teda mingiks bibitibiks ei peetaks, madaldas ta oma hääle tämbrile, mida ka kõik mehed ei suuda.
Pingutused kandsid vilja - miljonid, suisa sajad miljonid hakkasid voolama ettevõtte aktsiatesse. Aastaks 2014 hinnati ettevõtte väärtuseks 9 miljardit dollarit (aktsiate väärtuse kohaselt). Tõotas ju ettevõtte tehnoloogia seninägematut müügitulu.
Paraku, aasta hiljem, üks kuramuse vilepuhujast ajakirjanik rikkus kogu peo ära. Tegi avalikuks, et kogu senine esitlus on olnud võlts. Veretestid, mis senini tehtud, polnud üldsegi 'uue' tehnoloogiaga, vaid sisseostetud, turul vabalt saadaval olevatega. Tehnoloogiat, mida Elizabeth oli lubanud, polnud olemas; kõik oli olnud vale.
Järgnes, mis järgnema pidi: ettevõte, mis enne oli väärt 9 miljardit, maksis nüüd 0 (null) dollarit. Lisaks kohus, mis pidi selgitama peakangelase süü suurust selles juhtumis. Peakangelane mõisteti süüdi nii mõneski asjas, jääb veel täpsustada, kui kauaks. Vangi, ma mõtlen.
Mis on meil sellest juhtumist õpetuseks võtta?
Esiteks seda, et 'fake until you make it' (valeta, kuniks õnnestud) taktika on ääretult riskantne. Teiseks seda, et Steve Jobs'i järgimine ei tarvitse kindlustada samu tulemusi. Kolmandaks seda, et tunne oma teemat. Vähemasti meie enda meedias nimetati Elizabethi teadlaseks aastal 2015. Ma mõtlen, et mida mõtleb tänasel päeval see ajakirjanik, kes tollal selle ülivõrdes artikli koostas ja avaldas.
Keda me nimetame teadlaseks ja mille põhjal? Ma palun teid, ajakirjanikud, harige ennast pisutki, et vältida sellist piinlikkust.
mic drop