McNeo kodanikublogi

Olen olnud fänn Rahva ja Omakaitse kuulajate hulgas ajast, mil ma mäletan selle olemasolust. Mida edasi, seda enam olen olnud hämmastunud jutuvestjate maailmapildi laiusest ja süvisest. Neid kuulates tundub mulle, et ma pole eales võimeline omandama, elik meeles pidama teavet, mis neil on; rääkimata siis selle hindamisest.

Kõige selle juures olen veendunud, et Kivirähk ja Juur omadavad oreaali, mida omavad täna Tammsaar; Oskar ja kes see oblikate vahel ulakusi tegi, Under, õigus jah.

Mis mind murelikuks teeb, on see, et mehed väsivad. Mõned märkavad seda ise, mõned liiga hilja. Seoses Rahva ja Omakaitse viimase hooaja lõpulauluga, ma mäletan, mille sõnumiks oli, et nad ei jaksa rohkem seda koormat kanda. Seda suurem oli minu rõõm kuulda nende hääli veelkord, ent, ent..

Täiesti uus teema:

Meil on vaja uut põlvkonda, kes ei lahutaks meelt labaselt, vaid süvitsi, otsekui karujahti pidades. Meelelahutus tänasel päeval ei tähenda õigupoolest muud kui igavuse asendamist millegagi, mis tundub põnev. Igavus on tabu. Inimesel ei tohi olla igav, inimesel peab olema põnev olla.

Samas on ka arvajaid, kes ütlevad, et tervitatud igavus on inimese parimaid hetki üldse. Igavus hakkab vastu kõigele sundusega pakutule, nimetades seda tühiseks ja - igavaks.  Igavus otsib midagi suuremat, miskit tähendust, eesmärki. Ahh.. ruttasin ette, igavusel polegi eesmärki, üksnes emotsioon.

Olles ise kogenud 'tervitatud igavust', võin ütelda, et tulemus on üsna hea. 'Tervitatud igavus' on seisund, kus sa esiteks lepid ja ootad midagi sellest tulenevat.. ääretult igav olukord, ääretult igav, aga ootad.. Ma ei oska seda sõnadesse panna. See on seisund mida me ei taha kogeda, see on väga igav.

Mis mul mõttese tekkis, et ehk ROK suudab meid läbi vedada sellest tatina venivast igavusest?

mul hakkab igav, pmst