Olukorda Afganistanis pole võimalik kirjeldada muude sõnadega kui tragöödia. See maa on näinud ka helgemaid aegu, olgugi, et meedia kuvand kirjeldab seda maad kuni seniajani keskajas olevaks. Meedia, ma ütleks siinkohal, palgalised, harimatud, klikihimulised, pole võtnud vaevaks süüvida selle maa ajalukku ega selle loomusesse.
Afganistan pole kunagi olnud üliriik nagu USA või Hiina või Nõukogude Liit. Iga hõim, iga klann ajas oma asja. Kuskilt sealt, läänemaailma narkootikumide tellimusest, hakkas jõudu koguma usuline ekstremism. Kas pole irooniline, et usuline ekstremism ammutab jõudu allikast, mida ta ise põlastatuks peab.
Millega võrrelda Afganistani? Täitsa vabalt Eestiga, aegadelt, mil Eesti polnud veel ühtne. Aegadega, mil polnud veel sündinud mõtet ühtsest Eestist, eestlusest. Aegadega, mil üks võõrvõim teise järel vallutas, tappis ja vägistas; mil ei antudki aega ega võimalust rahvuslikuks ärkamiseks. Meile, eestlastele see võimalus siiski anti, intelligentsema saksa rahva näol, tänu kellele on meil oma kirjakeel ja muu. Ja olgu ka nimetatud Marthin Luther.
Aga nüüd Afganistan, kas nemad on kõigis oma hädades ise süüdi? Kindlasti ei, olgugi mööndustega. Kui iga klann ajab ise oma asja, siis ei saagi sealt tekkida ühist ja suurt asja. Saame neid siis selles süüdistada nende hädades? Jah, aga see ei aita meid karvavõrdki.
Küll aga aitab see perekond Helmet vahtu üles kütta. Perekond Helme säravaim poeglaps kirjutas artikli, mille kohaselt kuulutab Kabuli langus ka Eesti langust. Mille Martin unustas mainida, oli see, et erinevalt Eestist ei ole Afganistan NATO liitlane. Väike ääremärkus, kui lubate.
---
Lõpetuseks pisut emotsionaalne sõnavõtt. Mind on avalikult süüdistatud, et ma häbistan oma kaabu kandmisega EKRE't. Oh, kuidas ma võinuks seda teada 30 aastat tagasi, mil hakkasin kaabut kandma. Kannan kaabut edasi kui vaba kodaniku sümbolina, olgugi, et nii polnud algselt selle mõte üldse.
Lisaks veel, kui mõni "ajakirjanik" peaks huvi tundma, et ehk ma olen EKRE'st, siis on mul teile vastus: minu kaabu on varustatud tulnukate tehnoloogiaga, mis töötab sedasi, et kui inimesel on terav silmanägemine, ent nüri mõistus, siis ta ütleb seda ise.
ps. Tagantjärgi mõteldes ei tundu kaabu kandmine üldsegi sedavõrd dramaatiline. Aitäh teile, Mart ja Martin Helme; tänu teile on minu peakate saavutanud kuulsuse, tuntuse, tähelepanu ja kontakti kodanikega, mida ma eales varem poleks loota suutnud. Kavatsen seda ära kasutada; aitäh ja tervitused Eesti 200 poolt.
Head päeva jätku.
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
