Olemasolevate võimaluste aina tõhusam kasutamine on olnud evolutsiooni osaks selle algusest peale. Lugu räägib, et võitjaks osutusid need, kes suutsid vähemaga rohkem.
Inimühiskonna arengus näeme sarnast kulgu; kasutu kivi muutus töövahendiks või relvaks, ja tuli, elik energia, muutus vaenlasest lugupeetavaks partneriks. Hoolimata inimkonna senistest saavutustest oleme endiselt võistlevas olukorras - kes suudab vähemaga rohkemat.
Isegi Nõukogude Liidus jõuti arusaamisele tööjõu efektiivsuse suurendamise vajalikkuses. See vajalikkus sai selgemaks siis, kui sai otsa peamine ressurss - tööjõud. Prooviti mitmeid lahendusi: küll uuemat tehnoloogiat, küll koolitamist, isegi preemiate maksmist. Mõni lahendus parandas tulemusi, mõni oli suisa kahjulik. Viimases hädas hakati koondama keskastme juhte, paraku sai aeg enne otsa.
Leian, et on aeg uuemate lähenemiste ja lahenduste jaoks. Tehku inimesed seda, mida nad kõige paremini oskavad - mõtelgu, ja masinad seda, milleks nad sobivad - füüsilist tööd. Muidugi, kui keegi tahab teha rasket füüsilist tööd, siis jäägu see tema inimõiguse lahutamatuks osaks.
Mis minusse puutub, siis mulle meeldib töötada ettevõttes, mille edukus ei sõltu sellest, kui kiiresti töötajad jooksevad, vaid kui targalt nad astuvad. Selle saavutamine on väljakutse, mille võtan vastu rõõmuga.
ps. Heip, Estonia kontserdisaali laiendamise idee autorid: kui te lubate, et kutsute esinema selle bändi, siis kukele park, avatud ruum ja muinsuskaitse. Tulen ise ja võtan sõbrad kaasa. Vorst vorsti vastu, nagu öeldakse.
Klassika, mis on üle elanud klassika
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
