esmaspäev, 3. mai 2021
Krokodill on rohkem pikk kui roheline
Hiljuti esitas mu 8 aastane laps mulle mõistatuse:
"Poodi läksid kaks ema ja kaks last. Nad ostsid kolm jäätist. Igaüks sai ühe terve jäätise. Mis on vastus?"
Mina vastust ära ei arvanud, ei arvanud ka minu töökaaslased.
Hiljem, teades vastust, hakkasin juurdlema, miks selle mõistatuse vastust raske leida on. Jõudsin järeldusele, et meie mõtlemine on jäik, lausa liiga jäik. Me liidame 2 + 2, arvates, et oskame matemaatikat. Paraku puudub mõtlemises paindlikkus, võime näha ja tõlgendada andmeid uuel viisil. Lisaks pole palju lisada, et mõistatuses puudub arvu 4 mainimine.
Räägitakse palju sellest, et tuleb mõtelda kastist välja; tõsi. Palju vähem, kui üldse, olen kuulnud sellest, et tuleb mõtelda kasti sisse. Olukorras, kus tuleb teha mõlemit korraga, kipub hoolikalt haritud mõistus kulgema oma tuttavlikku rada.
Kellele anda mõtlemise ja mõtte arendamisel teatepulk? Meie, vanad pässid ju teame, kuidas asjad tegelikult käivad. Paraku oleme samal ajal ka tõdemuse ees, et olud on muutunud.
Muutuda tuleb ka meil, 'vanadel pässidel'. Eelkõige sellega, et usaldada nooremate vaistu ja kogenematust.
Noored vajavad vanemate inimeste kogemust ja elutarkust. Siinkohal märkusena, et nad ei vaja ülepakkumist, arvutamist rohkem kui tarvis. Andkem neile tõsiasjad, andkem neile kõige põhilisemad teada olevad reeglid ja andkem neile ka võimalikud tõlgendused. Ja jumal hoidku, et me hakkaks arvustama tulemusi.
Minul on usku noorte inimeste võimesse lahendada seni lahendamatuid ülesandeid. Tänane ühiskond mitte üksnes ei vaja, vaid lausa karjub nende järgi. Olgu selleks kliimasoojenemine, üle võlli kapitalism vms. iganes.
Seega, vanad pässid, lõpetagem vähemasti verbaalselt väljendumise, et 'mida need noored ka teavad.. mingid lumehelbed mul siin'. Orjandusliku tööjõu aeg on läbi, aitab neegritest.
Meil on aeg intelligentse ehk targa ühiskonna arenguks. Masinad teevad nagunii suurema osa raskest tööst. Jääb küll teatav osa tööst, mida me seni ei oska arvutitele ja robotitele usaldada, ent see peaks tähendama vaid üht - inimtööjõud on hindamatu.
Mida teha nüüd tuhandete kraavikaevajatega? Kas koolitame nad maalikunstnikeks või tikkimismeistriteks? Ma ei tea. Jään siinkohal vastust ootama nooremalt põlvkonnalt.
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
