Vangerdus on malemängus erakordne ja märkimisväärne liigutus. Vangerdus on
ainus käik, kus liigutatakse kahte malendit korraga, ja seda saab teatud teha
vaid ühe korra ning teatud tingimustel.
Vangerdus võetakse ette reeglina kahel juhul: 1. kaitsta kuningat, 2.
valmistuda rünnakuks. Vangerduse tühistab, kui kuningas ei tee esimese sammuna
kahte sammu vasakule või paremale, vaid miskit muud. Vangerduse poolik
tühistamine on see, kui liigutatakse ühte kahest vankrist enne kuningat.
Vangerduse tühistamisel kuninga käigul ette tähendab vaid üht - käsil on
riskantne operatsioon mõlemale poolele. Kuningas astub välja oma mugavuse
tsoonist, samas kui tema kahurivägi on saanud vabaduse näidata, mis nad
suudavad.
Olemasolevate võimaluste aina tõhusam kasutamine on olnud evolutsiooni osaks
selle algusest peale. Lugu räägib, et võitjaks osutusid need, kes suutsid
vähemaga rohkem.
Inimühiskonna arengus näeme sarnast kulgu; kasutu kivi muutus töövahendiks
või relvaks, ja tuli, elik energia, muutus vaenlasest lugupeetavaks partneriks.
Hoolimata inimkonna senistest saavutustest oleme endiselt võistlevas olukorras -
kes suudab vähemaga rohkemat.
Isegi Nõukogude Liidus jõuti arusaamisele tööjõu efektiivsuse
suurendamise vajalikkuses. See vajalikkus sai selgemaks siis, kui sai otsa
peamine ressurss - tööjõud. Prooviti mitmeid lahendusi: küll uuemat tehnoloogiat,
küll koolitamist, isegi preemiate maksmist. Mõni lahendus parandas tulemusi,
mõni oli suisa kahjulik. Viimases hädas hakati koondama keskastme juhte, paraku
sai aeg enne otsa.
Leian, et on aeg uuemate lähenemiste ja lahenduste jaoks. Tehku inimesed
seda, mida nad kõige paremini oskavad - mõtelgu, ja masinad seda, milleks nad
sobivad - füüsilist tööd. Muidugi, kui keegi tahab teha rasket füüsilist tööd,
siis jäägu see tema inimõiguse lahutamatuks osaks.
Mis minusse puutub, siis mulle meeldib töötada ettevõttes, mille edukus ei
sõltu sellest, kui kiiresti töötajad jooksevad, vaid kui targalt nad astuvad.
Selle saavutamine on väljakutse, mille võtan vastu rõõmuga.
ps. Heip, Estonia kontserdisaali laiendamise idee autorid: kui te lubate, et
kutsute esinema selle bändi, siis kukele park, avatud ruum ja muinsuskaitse.
Tulen ise ja võtan sõbrad kaasa. Vorst vorsti vastu, nagu öeldakse.
Hiljuti esitas mu 8 aastane laps mulle mõistatuse:
"Poodi läksid kaks ema ja kaks last. Nad ostsid kolm jäätist. Igaüks sai ühe
terve jäätise. Mis on vastus?"
Mina vastust ära ei arvanud, ei arvanud ka minu töökaaslased.
Hiljem, teades vastust, hakkasin juurdlema, miks selle mõistatuse vastust
raske leida on. Jõudsin järeldusele, et meie mõtlemine on jäik, lausa liiga
jäik. Me liidame 2 + 2, arvates, et oskame matemaatikat. Paraku puudub
mõtlemises paindlikkus, võime näha ja tõlgendada andmeid uuel viisil. Lisaks
pole palju lisada, et mõistatuses puudub arvu 4 mainimine.
Räägitakse palju sellest, et tuleb mõtelda kastist välja; tõsi. Palju vähem,
kui üldse, olen kuulnud sellest, et tuleb mõtelda kasti sisse. Olukorras, kus
tuleb teha mõlemit korraga, kipub hoolikalt haritud mõistus kulgema oma
tuttavlikku rada.
Kellele anda mõtlemise ja mõtte arendamisel teatepulk? Meie,
vanad pässid ju teame, kuidas asjad tegelikult käivad. Paraku oleme samal ajal
ka tõdemuse ees, et olud on muutunud.
Muutuda tuleb ka meil, 'vanadel pässidel'. Eelkõige sellega,
et usaldada nooremate vaistu ja kogenematust.
Noored vajavad vanemate inimeste kogemust ja elutarkust.
Siinkohal märkusena, et nad ei vaja ülepakkumist, arvutamist rohkem kui tarvis.
Andkem neile tõsiasjad, andkem neile kõige põhilisemad teada olevad reeglid ja
andkem neile ka võimalikud tõlgendused. Ja jumal hoidku, et me hakkaks arvustama
tulemusi.
Minul on usku noorte inimeste võimesse lahendada seni
lahendamatuid ülesandeid. Tänane ühiskond mitte üksnes ei vaja, vaid lausa
karjub nende järgi. Olgu selleks kliimasoojenemine, üle võlli kapitalism vms.
iganes.
Seega, vanad pässid, lõpetagem vähemasti verbaalselt
väljendumise, et 'mida need noored ka teavad.. mingid lumehelbed mul siin'.
Orjandusliku tööjõu aeg on läbi, aitab neegritest.
Meil on aeg intelligentse ehk targa ühiskonna arenguks.
Masinad teevad nagunii suurema osa raskest tööst. Jääb küll teatav osa tööst,
mida me seni ei oska arvutitele ja robotitele usaldada, ent see peaks tähendama
vaid üht - inimtööjõud on hindamatu.
Mida teha nüüd tuhandete kraavikaevajatega? Kas koolitame nad
maalikunstnikeks või tikkimismeistriteks? Ma ei tea. Jään siinkohal vastust
ootama nooremalt põlvkonnalt.
