Tere jälle minu blogi lugejad. Peale mõningat pausi leidsin
tõuke kribada uus kirjutis. Seekord on selleks tõukeks film "The Matrix
Resurrections". Käisin seda äsja kinos vaatamas, ega taha lasta värsketel
emotsioonidel raisku minna. Esiteks hinnang: 9 - 10st. Miks mitte kohe 10? Tundub, et
Matrixi loojad seadsid 20 aastat tagasi lati sedavõrd kõrgele, mida nad ka ise
ületada ei suuda. Samas on uus film sedavõrd hea, et vääriks olemast lausa uue
triloogia esimene film.
Miks on originaalse Matrixi ületamine sedavõrd raske?
Estiteks see, et puudub üllatushetk. Matrix on olemas, masinate maailm on
olemas, konflikt on jätkuv. Märulistseene annab parendada, mida on ka tehtud;
filosoofilisi arutelusid annab süvendada, mida on ka tehtud. Ehk on meid tuimaks
tehtud vahepealsete odavate märulite ja mitte kuhugi viivate targutamistega.
Nii, et me jälle ootame midagi põrutavat, jalgu alt viivat, kuplit ära sõitvat.
See tehti juba ära, jättes meile vaid leige üles soojendatud hapukapsasupi. Ja
ei tule ega tule. Siiski, siiski; uues filmis on mõndagi uut.
Ehk me siiski näeme, tahtmata näha, tahtmata tunnistada,
vaevumata süvenemast, kuna endalgi elu raske. Nii valimegi tuimuse, allumise
olukordadele, tegelemise "oma asjadega". Unustame oma unistused ja püüdlused, et
vältida valusid nähes nende kaotamist.
Nüüd aga filmi stsenaariumi juurde. Neo ja Trinity surm,
ning (vahe)rahu masinate maalima ja Siioni vahel viis energiakriisini, mis
tõukas kodusõtta masinad ise. Osad neist asusid inimeste poolele, teised jäid
endale kindlaks. Matrixi eksistentsi tarvis sai selgeks, et ilma Neo ja
Trinityta edasi enam kesta ei saa. Seega, nad äratati surnuis ülesse. Tarvis oli
nende koodi ja nende koodide omavahelist kattumist. Samas polnud Matrixile kasulik Neo järjekordne
revolutsionäärsus - teda oli tarvis ohjeis hoida, ja sama kehtis Trinity kohta.
Niisiis hoiti neid Matrixis elusate ja toimivana, ent ometi allutatuina. Ja elu
oli lill. Selle ilusa tasakaalupunkti rikkusid Neo usklikud, kes mingil
arusaamatul põhjusel uskusid, et Neo on ikkagist elus. Nad leidsid Neo ülesse ja
äratasid ta taas Valhalla unedest ärkvele.
Kui omal ajal toimus tähendusrikkaim dialoog Neo ja Arhitekti
vahel, siis nüüd toimus see Neo ja Terapeudi (Analüütiku) vahel. Terapeut väitis
Neole, et tema sõda on kaotatud, kuna inimesed on teinud valiku - olla
lambakari. Seda, et ta ise sellele suuresti kaasa oli aidanud, ta väga ei
rõhutanud. Väitis, mis ta väitis, aga nii Neo kui Trinity valisid
võimaluse uueks valikuks.
Originaalse Matrixi sõnum oli see, et me elame süsteemis,
mille olemasolust pole meil aimdustki. Viimatise Matrixi sõnum on see, et me
elame süsteemis, millest me oleme teadlikud. Vähe sellest, et me oleme
teadlikud, meile lausa meeldib see. Meil on Facebook, Youtube, TicToc ja mis
kõik veel. Need ja nimetamata süsteemid kasutavad reaalajas toimivaid algoritme,
et pakkuda meile mida iganes, mis lahutaks meie meeli, jättes samal ajal mulje,
et see oligi meie valik. Kummaline paradoks - me valisime selle, mida me ei
valinud. Justnagu oleks vaba tahe, ent miks seda tahet juhivad miljardid
dollarid raha? Raha me ei saa, küll aga meelelahutust; me oleme ennast maha
müünud.
Kas tõesti on ajaveetmise ja meelelahutuse mõistlikuks
hinnaks see, et meil on üksnes kujuteldav vaba tahe. Kas ehtne vaba tahe on
sedavõrd odav ja väärtusetu, et sellest tulekski loobuda?
Jääb siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme ja kui vabad
me olla tahame.
Jah, Priit Hõbemägi, sul on õigus, et praegune valitsus on
olnud käpardlik nii mõneski asjas.
Sul on õigus, et vaktsineerimist oleks saanud korraldada
paremini. Selmet tõmmelda sinna ja tänna, oleks pidanud vaktsineerima täiel
raual, elavas järjekorras, meelitamise, hirmutamise või millega iganes.
Sul on õigus, et pole olnud selget juhtimist. Sestap, et
viidata kollektiivsele vastutusele, oleks pidanud võtma vastutuse delegeerimaks
vastutuse juhile, kes teemat valdab. Võib muidugi olla, et meil polegi sellist
inimest; see on teema omaette.
Sul on õigus, et Reformierakond esindab neid, kes elus läbi
löönud või löömas, aga mitte neid kes 'unistuste Eesti' teerulli alla jäänud on.
Neid teisi, on palju, ma tean; ma elan nendega samas kandis.
Sul on õigus, et Tanel Kiik pole oma ülesannete kõrgusel. Tal
on õppida ja areneda veel mõndagi. Mitte, et ma ise parem oleks samas olukorras.
Või sina oleks?
Aga millega ma leppes pole, on see, et sa esinedes sõltumatu
ajakirjanikuna, oled sisuliselt EKRE häälekandja. Sa ei ole sõltumatu
ajakirjanik. Kui tekib võimalus arvustada valitsust, iseäranis Reformierakonda,
oled sa esimeste seas. Aga ütelda mõni kriitiline kommentaar EKRE suunal, kõlab
sinu suust üksnes - 'nüüd läheme pausile'.
Palun sinult kui haritud ja tunnustatud ajakirjanikult vaid
üht: erapooletust. Julge kritiseerida ka Helmede viha ja segaduse õhutamist. Nad
tõesti esindavad neid, kes on elule jalgu jäänud, ent nad ei tee seda väärikalt,
riigimehelikult, ennast salgavalt.
Ja palun, ära enam mine pausile, kui sinu argumendid otsa
saavad.
Olen olnud fänn Rahva ja Omakaitse kuulajate hulgas ajast,
mil ma mäletan selle olemasolust. Mida edasi, seda enam olen olnud hämmastunud
jutuvestjate maailmapildi laiusest ja süvisest. Neid kuulates tundub mulle, et
ma pole eales võimeline omandama, elik meeles pidama teavet, mis neil on;
rääkimata siis selle hindamisest.
Kõige selle juures olen veendunud, et Kivirähk ja Juur
omadavad oreaali, mida omavad täna Tammsaar; Oskar ja kes see oblikate vahel
ulakusi tegi, Under, õigus jah.
Mis mind murelikuks teeb, on see, et mehed väsivad. Mõned
märkavad seda ise, mõned liiga hilja. Seoses Rahva ja Omakaitse viimase hooaja
lõpulauluga, ma mäletan, mille sõnumiks oli, et nad ei jaksa rohkem seda koormat
kanda. Seda suurem oli minu rõõm kuulda nende hääli veelkord, ent, ent..
Täiesti uus teema:
Meil on vaja uut põlvkonda, kes ei lahutaks meelt labaselt,
vaid süvitsi, otsekui karujahti pidades. Meelelahutus tänasel päeval ei tähenda
õigupoolest muud kui igavuse asendamist millegagi, mis tundub põnev. Igavus on
tabu. Inimesel ei tohi olla igav, inimesel peab olema põnev olla.
Samas on ka arvajaid, kes ütlevad, et tervitatud igavus on
inimese parimaid hetki üldse. Igavus hakkab vastu kõigele sundusega pakutule,
nimetades seda tühiseks ja - igavaks. Igavus otsib midagi suuremat, miskit
tähendust, eesmärki. Ahh.. ruttasin ette, igavusel polegi eesmärki, üksnes
emotsioon.
Olles ise kogenud 'tervitatud igavust', võin ütelda, et
tulemus on üsna hea. 'Tervitatud igavus' on seisund, kus sa esiteks lepid ja
ootad midagi sellest tulenevat.. ääretult igav olukord, ääretult igav, aga
ootad.. Ma ei oska seda sõnadesse panna. See on seisund mida me ei taha kogeda,
see on väga igav.
Mis mul mõttese tekkis, et ehk ROK suudab meid läbi vedada
sellest tatina venivast igavusest?
Hetkel on meie armastatud riigis kõige suurema löögi all
inimesed, kelle peale me toetume viimases hädas. Paraku, ühel ja teisel
põhjusel, on needsamad inimesed ise veelgi suuremas hädas. Meie ühiskond, riik
ja rahvus on jõudnud kriitilisse punkti, kust edasi lähevad asjad paremaks või
halvemaks. Lugege seda kui minu kui empaadi sõnumiks.
Meil pole enam aega süüdistusteks, kelle põhjusel kriis
sedavõrd karmiks on tõusnud. Me võime ju nimetada erinevaid valitsuse
ministreid, lausa erakondi, ent see ei aita meid palju, pigem lisab koormat.
Praegu, tänasel päeval, parim mis me ühiskonnana kaasa aidata
saame, on näidata mõistvust ja kaasatundvust meditsiinitöötajatele. Mina ei ole meditsiinitöötaja, ent kui oleks, mida see minu
jaoks tähendaks?
Alustagem uuest lõigust:
Minul on kogemus haigla operatsioonitoas töötamisest vanusest
18+ umbes 4 aastat. Olen näinud palju verd ja palju sitta; minu ülesanne oli
seda koristada. Minu sealoldu ajal ei surnud operatsioonitoas mitte ühtegi
inimest, olgugi, et mõne puhul oli selge, et nende eluiga ei ole arvamatult
pikk. Meditsiinis on töögraafikud sätitud sedasi, et keegi oleks alati valves
või valmis. Valves või valmis inimestel on võimalus paariks või rohkemaks
tunniks unele, kui olukord seda võimaldab. Mäletan, et minu ajal sellised kordi,
kus ei olnud võimalik, oli haruharva. Ja kui need haruharvad olukorrad olid,
siis peale seda ma hommikul tuikusin haiglast koju või kooli - ma olin zombi.
Tänasel päeval ei näe me ühtegi meedikut chillimas
populaarsetes pubides, sest nad on kõik kurnatud, magavad ammu, enne kui tekib
mõte kannust õlust. Neil polegi enam muud mõtet, kui kohustust ärgates kohale
minna ja jätkata. Jätkata ja tunnistada järgmise surija viimseid soove -
niipalju, kui kõrisse torgatud hingetorude kaudu kuulda on.
Lõpetuseks kutsun üles toetama meditsiinitöötajaid igal
võimalusel. Lisaks pizzadele ja kodus küpsetatud pirukatele - andkem oma parim,
ma palun. Kallistage neid, ütelge hea sõna, näidake, et hoolite nendest ja et
nad on tähtsad.
Mis ühiskonnas praegu toimub, nii meil kui laiemalt, on
vaktsiinivastaste demoniseerimine. Nemad olla süüdi selles, et kolmas laine
sedavõrd kõrge on. Kindlasti on ka nendel oma osa selles, sest kui elanikest
oleks olnud mõjuv osa vaktsineeritud, me üksnes naeraks viirusele näkku. Kuid
see on üksnes pool tõde.
Toon siinkohal asjasse otseselt puutumatu võrdluse, ent
ometi, võrdlus seegi. Me mäletame teist maailmasõda, kus Saksamaa natsid
alustasid tapasõda. Miks see juhtus?
Minnes ajaloos veelgi tagasi esimese maailmasõja aegadesse,
leiame, et sõja lõppedes pandi Saksa rahvale koormised ja piirangud, mida see
rahvas polnud võimeline taluma. Sealt tekkis viha ja vastupanu, mis kulmineerus
Hitleri jutlustega aaria rahvuse paremusest teiste ees. Selle jätku ja lõppu me
teame - palju ei puudunud, et natsi Saksamaast oleks saanud uus impeerium.
Tänastes probleemides pole peasüüdlaseks vaktsiinivastased,
vaid viirus. Võtkem loogiliselt, need inimesed olid siin enne viirust ja elu oli
lill (niivõrdkuivõrd). Muutuse tõi viirus, ja mitte ainult.
Meie ühiskonnas oli aeg, mida võiks nimetada romantiliseks
teaduse ajastuks. Kõik, mida teadus avastas, kuulutas ja kinnitas, oli puhas
kuld. Kuid tulid uued ajad, mil ühed teadlased rääkisid üht, teised teist -
lihtne teaduskauge inimene jäi paraku segadusse; ja on siiani.
Põhjus võib peituda hariduse süsteemis, kus on vaat et tabuks
kahelda tõestatud asjades. Nii ongi meil kasvanud üles terve põlvkond inimesi,
kes ei kahtle, teisisõnu, ei mõtle. Ja kui nüüd sellele põlvkonnale anda
erinevaid signaale, elik erinevaid vastuseid, kipub nende mõistus kinni jooksma.
Oluliselt lihtsam on valida seni tuntud tõde, kui minna kaasa uue ja tundmatuga.
Pean siinkohal vabandama kõnepruugi pärast, justkui vanem põlvkond ei mõtleks
ega arutleks. Mõtlevad ja arutlevad nemadki.
Põhjus, miks Tõnis Mägi oma senise karjääri või kuulsuse
ohvriks tõi, võib olla just seesama ebavõrdsus, kus ühtemoodi rahvagrupp on
demoniseeritud teise poolt. Ühelt poolt Newtoni kinnitatud maailmapilt, teisalt
uued tõed mis muutuvad iga paari kuu tagant; keda nüüd siis usaldada?
Me võime muidugi süüdlasteks nimetada ka aferistide perekonda
Helmet, ent ega nemadki tühja koha pealt pauguta. Kui ikka valitsuse tasemel
pole selgust ega selget joont, siis segadus on vältimatu.
Lõpetuseks, minu ettepanekud:
1. Kuna meil on jätkuv kriisiolukord seoses viirusega, palun
seada üks ja ainus inimene seda vastutama. See inimene annab vastused
ajakirjandusele ja seab reeglid. Ütleme et eriolukorra peaminister.
2. Lõpetada vaktsiinivastaste demoniseerimine.
3. Kannatlikult harida rahvast (rõhk sõnal kannatlikult).
