McNeo kodanikublogi

On inimesi, kelle jaoks on maailm liiga värviline; värve on liiga palju, või on need liiga kirkad. Neile näib sobivat pastelsed toonid, või veelgi parem, must, valge ja hall. Halli varjundid annavad ju nii mõndagi kirjeldada.

Analüüsin täna filmi 'Pleasantville' (Õnnislinn) sündmusi. Film 'Pleasantville' on minu hinnangul teenimatult alahinnatud. Originaalne stsenaarium, hinnatud näitlejad, nauditavad dialoogid, ent ometi, kuulsust vähem kui oodata võiks. Mitte, et see film poleks leidnud oma koha, vastupidi, seda loetakse suisa kultusfilmide sekka.

Zanrid, kuhu 'Pleasantville' võiks kuuluda, oleksid esmalt ulme ja draama. Sinna võib lisada kindlasti fantaasia ning filosoofia. Näpuotsaga huumorit ja puudet utoopiasse.

Põhjused, miks see film pole menukamaks saanud kui võiks, oleksid järgmised:
* liiga vähe vägivalda
* liiga vähe paljast ihu

Vägivalda esineb selles filmis kolmel korral. Esiteks saab üks ebaviisakalt käituv noormees vastu nina, järgmisena pekstakse segi kõigi lemmik kohvik, lõppeks tehakse raamatutest suur lõke. Seda juhul, kui mitte lugeda vaimse vägivalla hulka kohviku aknale maalitud tuntud naise värvilist akti.

---

Alustagem siis otsast peale. Filmi tegevus toimub 'sajandilõpus' (film valmis 1998). Vend ja õde satuvad oma tavapärase tülitsemise käigus seriaali, mida vend väga fännab. Seriaal on must/valge/hall, ning kujutab Ameerika perekonna ning ühiskonna kõige ideaalsemat vormi mis võimalik, lausa utoopiat. Kõik on õnnelikud. Naine on õnnelik, kui mees tuleb koju. Mees on õnnelik koju tulles. Lapsed on õnnelikud ja tänulikud; korvpallimeeskond viskab sisse kõik pallid; keeglis üksnes täistabamused; pilvi pole, vihma pole, üksnes meeldiv päike kõigi üle. Tuletõrje tegeleb kasside päästmisega puude otsast.

Õel ja vennal paraku õnnestus kogu see idüll rikkuda. Õel sellega, et tutvustas seksuaalset vabadust ja vennal sellega, et mäletas, mis raamatutes kirjas. Sealse ühiskonna eripärad olid nimelt see, et kellelgi polnud varem kõvaks läinud ja et raamatutest polnud ka midagi lugeda; raamatud olid küll olemas, ent lehed olid tühjad.

Sellesse valgesse, musta ja halli maailmasse hakkasid sisenema värvid, tõelised värvid. Mitte, et värvid ise oleksid pahad olnud, vaid nendega kaasnev. Näiteks jättis naine mehele õhtusöögi küpsetamata. See on ju ennekuulmatu. Lisaks ei õnnestunud kohaliku korvpallimeeskonna treeningud, kõik visked läksid mööda

Hall maailm üritas oma staatust säilitada sellega, et keelas kõik värvid, mis ei mahu musta ja valge vahele. Poe aknale riputati lausa silt, et 'No coloreds'. Paraku see katse ebaõnnestus, kuna nende peamees ise muutus vihastamise käigus värviliseks. Ütle nüüd.

Küsimus, mis mind painab, on see, et kuhu maailma ma ise kuulun. Kas EKRE on must ja valge, kas Reformierakond on neoon, Sotsid pastelsed ja Keskerakond see kõige õigem? Rohelistega on asi selge, nemad on rohelised, aga kuhu panna Isamaa ja Eesti 200?. Kas ma olen valmis muutusteks, või hakkan samuti raamatuid põletama ning värve keelama.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)