Sündmused Iisraelis on rahva kahte lehte laiali löönud nii meil kui mujal - kelle poolt ja kelle vastu olla. Vaidlused on ülimalt emotsionaalsed ja päädivad sildistamise, õigustamise ning argumenteerimisega a la 'nemad alustasid, vaata mis nad tegid, mul on õigus vastu teha '. Pakungi siinkohal strateegia jutupunktideks neile, kes leiavad, et Palestiina lapsed vajavad kaitset. Olukorras, kus emotsioonid üle keevad, oleks kasulik arutelu, argumenteerimist ja ühise keele leidmist läbi viia kainelt ja tsiviliseeritult.
Alustuseks, enne kui ma jutuga edasi lähen, ütlen ma välja oma seisukoha, loodetavasti piisavalt selgelt ja üheselt. Ma ei poolda, ei kiida heaks, ei õigusta mitte mingit vägivalda ega terrorit, tehtagu seda usupuhastuse, rassilise puhastuse, enesekaitse või mõne muu ideoloogia nime all.
Strateegiliselt võiks see olla kõigi #CeasefireNOW aktivistide esimeseks avalauseks, tutvustamaks oma seisukohti. Teiseks tuleb ära nimetada, keda me täpsemalt kaitseme. Peamiseks ja kõige tähtsamateks on kindlasti Palestiina lapsed. Kui täiskasvanute kohta võib ütelda, et ise nad valisid Hamasi, siis lastele vanemate patte kaela määrida pole kindlasti kaasaegsele tsivilisatsioonile kohane.
Järgnev jutupunkt võiks olla ühise arusaamise leidmine ajaloolise tausta suhtes. Tänane konflikt pole tekkinud tühja koha pealt, vaid omab oluliselt pikemat ajalugu. Vaja on välja tuua põhjus/tagajärg seosed, aga vältides hinnangute andmist, kellel õigus ja kellel mitte. Pigem tuua võrreldavaid ajaloolisi sündmusi nii tänasest kui eilsest, mis hõlbustaksid sündmusi omavahel võrrelda ja analüüsida. Ka meie enda riigi ja rahva ajaloost saab näiteid tuua.
Ajaloolise tausta toomine võiks alata aastatest 1940-1950. Milline oli olukord siis Palestiinas, rahvuste omavaheline statistiline suhe ja selle muutumine. Paha ei teeks ka varasema ajaloo meenutamine, näiteks Joosua aegsete sündmuste analüüs. see tooks teemasse mõtlemisainet, kellele see maa kuulub, kellel on seal õigus toimetada. Võib kahtluse alla seada narratiivi 'juutide ajalooline kodumaa ' levinuma tähenduse.
Tänapäevastest sündmustest on hea näide Ukrainas toimuv koos Krimmi küsimusega, tuues välja nii ukrainlaste kui venelaste seisukohad. Näiteks võib tuua ka Ameerika asustamise ja indiaanlaste saatuse; vaidluse, kas tunnustamata riigita rahval on üldse mingit õigust oma maale ja elule. Meie enda rahva ja riigi ajaloost võiks tuua küsimuse, kas meid vabastati või okupeeriti, kas meid küüditati või anti tasuta tuusik looduskaunisse kohta.
Ajaloolise tausta mõistmine loomulikult ei õigusta Hamasi kuritegusid aga aitab vastu vaielda Iisraeli narratiivile 'provotseerimata kallaletungist '.
Hamasi, nagu ka teiste terrorit praktiseerivate ühenduste tegevust tuleb loomulikult ohjata ja kui võimalik siis ka likvideerida, ent üles tuleb tõstatada küsimus, mis hinnaga seda teha ja kas teistmoodi kui läbi lauspommitamise tõesti ei saa?
Ning mis peamine, kordan veelkord, me seisame laste kaitsel.
