Tänane kirjutis on suunatud peaminstrile otseselt ja
valitsusele üldisemalt. Räägin haridusest ja õpetajate palkadest.
Ütlen kohe alguses välja, et mind sümpatiseerib riigivõla
vähendamine. Võlg pole lihtsalt võlg, vaid ka intressid, mis pole üldsegi
meeldivad. Me pole riik, kellel oleks luksust rahadega laiutada - me peame
tõesti igat senti lugema.
Sellal, kui Kaja Kallas ütleb, et meil pole raha õpetajate
palkade tõstmiseks, ma tõesti usun teda. Meie majandus on habras, meie
sotsiaalhoolekanne on habras, kõik on habras, igat senti loetakse, raiskamine on
tabuks kuulutatud. Vähe sellest, me peame relvastuma oma igipõlise vaenlase,
Venemaa vastu.
Nüüd haridusest. Minu arusaamist mööda on eestlaste haridus
ainus võimalus üldse püsimajäämiseks. Meil pole tõsiselt võetavaid maardlaid,
meil pole naftat, üksnes paekivipealne kiht mulda.
Meie maardlaks on ainuke võimalus meie haridus. Haridus on
omaette religioon, kus lubatakse paremat homset. Teaduse areng on meile
näidanud, et üleolek tehnoloogiliselt tagab ka üleoleku muudel elualadel.
Siit me jõuame mentaliteedini, milleks meile seda üleolekut
üldse vaja on. Kas selleks, et ahistada neid, kes meist nõrgemad või säilitada
oma rahvust. Me peame kohe alguses iseendile ütlema, et meie rahvuse säilitamine
ei pea tingimata tulenema teiste hävitamise arvelt - me oleme eestlased.
Tagasi hariduse juurde - ma palun valitsusel kaaluda laenu
võtmist, et tõsta õpetajate palkasid. Palk pole muidugi ainus mure, mureks on ka
õpetajate ülekoormus, kuhu ongi see va koer maetud. Meil on vaja valitsuselt
selget signaali, et ülekoormusega õpetajatele makstaks väärilist palka. Lisaks
on meile vaja selget signaali, et see ülekoormus oma otsa saaks.
Teisisõnu, meil on vaja signaali, et me jätkame eestlase
harimisega, maksku mis maksab. Haridus on meie tähtsaim, kui mitte ainuke,
strateegiline ellujäämise võimalus.
Kokkuvõttes - palun valitsusel kaaluda kulutamist haridusse
kui investeeringut meie julgeolekusse ja püsimajäämisesse. Kui vaja, tuleb ka
võtta laenu, olgugi see sõna ise juba reformil harja punaseks ajab.
Ma usun valitsusse ja Kaja Kallasesse; ma usun, et teil on
mõistus peas.
Järgnev kirjatükk on mõeldud neile, kellele on vastumeelt
EKRE praegune käitumine riigikogus või siis ka Eesti poliitikas üldisemalt. Pean
siinkohal silmas nendepoolset poliitilise kultuuri labastamist ja lihtrahva
võõrandamist mõistlikust dialoogist.
Kuidas küll tõmmata EKRE'le pidurit olukorras, kus neil on
kõik seaduslikud õigused sisuliselt mäkra mängida. Ainus dialoog näikse neil
olevat, et andke alla ja laske meid võimu juurde, siis on ka rahu majas. Mul on
idee ühe taktikalise võtte jaoks, mis küll ei mõju koheselt aga pikapeale peaks
siiski mõju avaldama - tuleb eemaldada võrdusmärk perekond Helme ja EKRE vahelt.
Kõigepealt EKRE'st üldisemalt; minul pole nende alusväärtuste kohta mitte üks
paha sõna.
---
• Eestluse elujõud, mis rajaneb keele, kultuuri, hariduse, perekonna,
traditsioonide ja rahvusliku majanduse toetamisel.
• Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud, aus ja demokraatlik
riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostuse ja poliitilise kaasatuse
võimaluse.
• Sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng ja heaolu, mille tagab
õiglane ja tugev riik, rakendades hoolivat ja teadmispõhist poliitikat ning
arendades elukeskkonda loodust säästvalt.
---
Nende programmilised plaanid tekitavad küll kohati küsimärke,
et kuidas see küll teoks võiks saada või kas üks või teine liigutus üldse
vajalik on. Aga sellega minu kriitika ka suuremalt jaolt piirduks; palju ei
puuduks, et ma ise astuksin EKRE liikmeks. Muret teevad pigem programmivälised
plaanid, a la 'vahetame kohtunikud välja, sest nad ei tunne meie arvates
piisavalt Eesti põhiseadust '. Siin tulebki mängu võrdusmärgi tõmbamine EKRE
ja perekond Helme vahel. Nimelt veab seda klounaadi ju perekond Helme, mitte
EKRE tervikuna.
Ehk siis, selle asemel, et ütelda, et EKRE teeb
obstruktsiooni, tuleb ütelda, et perekond Helme teeb obstruktsiooni. Eriti
tuleks seda põhimõtet järgida sõnavõttude puhul - kui võtab sõna Helme, tuleb ka
nii ütelda, et Helme ütles seda, mitte EKRE. Helme seisukoht ei tähenda EKRE
seisukohta. Sama printsiipi võiks kohaldada ka teiste EKRE saadikute suhtes,
elik tuleks vältida EKRE nime kasutamist nii kui vähegi võimalik.
Mida see meile annab ja miks seda teha tuleks? EKRE on nagu
iga teinegi erakond, kes hoiab omavahel kokku, neil on vaenlased ja liitlased
aga nimi on ühine. Iga kord kui me kirume EKRE't, on see kütuseks nende
tegutsemisele ja liimiks ühtekuuluvusele. Tekib efekt, et näe, meid peksetakse,
või siis, et näe kui kõvad me oleme. Selle ühtsuse murendamine saabki alguse
sellest, et me neist enam lihtsalt ei räägi, nende nime enam ei nimeta. Nõuab
harjutamist aga sellega on võimalik hakkama saada.
Prantsuse revolutsiooni aegadest kiidame heaks rahvuslikkuse
tõusu - igal rahval oma maa ja õigus. Nii ka meil - oma maa, oma riik, oma
rahvus. Hitler arendas seda lausa äärmuseni, kus polnud ruumi ühelegi muule
rahvale kui vaid aaria rahvale.
Teise maailmasõja lõpp tõi kätte trumbid juutidele, kui
suurimatele kannatajatele üldse. Miks ometi on üks rahvas pillutatud üle
maailma, kui neil on oma kodumaa. Nii algaski nende massiline tagasipöördumine
nende ajaloolisele kodumaale. Paraku algas sellega natsismi ajaloo järgmine
peatükk, mis kestab tänaseni.
Juutide igipõlisele kodumaale olid end elama asutanud mingid
rätipead, kes Jehoovast üldse lugu ei pidanud. Rätipeadele circa 70% sealse
piirkonna rahvastikust anti lahke võimalus mujale kolida, ent oh häda, need
sellisest pakkumisest keeldusid. Kuidas ometi, suurimatele kannatajatele ja maa
õiguslikele omanikele seda keelata saaks.
Nüüd tuuakse argumendiks, et Palestiina riiki kui sellist
pole üldse olemas olnudki, mida nad üldse virisevad. Asjaolu, et ka Iisraeli
riiki polnud olemas, jäetakse targu mainimata. Peaasi, et Suurimad Kannatajad ja
Õiguslikud Omanikud oma maa tagasi saaksid.
Ühest küljest mõistan meie riigi välispoliitilist joont, kus
hoitakse tugevama poolele, et vältida Venemaa poolt ähvardavat ohtu, ent teisalt
teeb mind kurvaks selgrootus ja allaandmine USA's valitsevale religioossele
survele, mille järgi Iisraeli kritiseerimine ükskõik millisel moel tähendaks
meie oma rahvusriigi püsimise kahtluse alla seadmist.
Kas see tõesti tähendab ühe rahvuse ülemlikkust kõigi teiste
üle? Kas see tõesti tähendab, et võime Venemaa suunal kriitikat väljendada, ent
Iisraeli suunal kohe mitte üldse?
Kas tõesti oleme vahetamas üht okupanti teise vastu:
Venemaad, kes meid otseselt ohustab, Iisraeli vastu, kes meid otseselt ei
ohusta; peaasi, et meil oleks NATO kilp meid kaitsmas. Mulle tundub, et oleme
hülgamas üht rahvast teise vastu, peaasi, et meil oleks rahu.
Ma kardan, et seesugune kaitsestrateegia meid pikemas
perspektiivis ei aita. Selmet joonduda ühe ja suure taha, peaksime meiesugused
väiksemad koonduma üheks ja suuremaks. Ennegi tehtud, tehkem veelkord.
Vabaduse platsil toimus meeleavaldus, kus nõuti Gaza pommitamise lõpetamist,
viidates tuhandetele surnud lastele. Muuhulgas oli näha plakateid tekstiga "From
the river to the sea, Palestine will be free". Politsei eemaldas
meeleavalduselt viis sellise plakatiga meeleavaldajat ning algatas nende suhtes
väärteomenetluse. Põhjenduseks öeldi järgmist: "See sõnum on tõlgendatav
inimsusevastase kuriteo sümboli avaliku eksponeerimisega, kuna sellega nõutakse
Iisraeli riigi eksistentsi lõpetamist.“
Omaette huvitav on väljend "on tõlgendatav". Kes tõlgendab, ma tunnen
huvi. Jah ma tean, et Hamas kasutas seda lauset enda lipukirjas, ent see lause
oli olemas ammu enne Hamasi. Ennekõige ja peamiselt tähendab see lause Iisraeli
poolse okupatsiooni lõpetamist ja Palestiina vabastamist. Youtubes on leitav üks
klipp, kus küsitakse
palestiinlaste käest, mida see lause nende jaoks tähendab ja mis saab siis
juutidest. Leidus neid, kes uskusid, et on võimalik kõrvuti rahus elada, kui ka
neid kes pidasid paremaks kui juudid tagasi koliksid sinna kust nad tulid. Aga
ei ühtegi, kes oleks viidanud juutide tapmisele.
Nagu ma aru olen saanud, on meil tegemist kahe väga tugeva narratiiviga.
1. Iisrael on juutide õiguspärane kodumaa
2. Hamas pani toime provotseerimata kallaletungi
Ma tõesti soovin avalikku debatti, kus võetaks lahti ajalooraamatud ja antaks
sündmustele hinnangud. Näiteks sellele, mismoodi nimetada Joosua poolset maa
vallutamist, tappes kõik, ma kordan kõik senised elanikud, naised ja lapsed kaasaarvatult. Kas
selline tegevus annab legitiimse õiguse ütelda, et see maa ongi nüüd juutide
oma. Kas tõesti hakkame meie seadustesse lisama klauslit, et jah, nii ongi
normaalne, juhul kui Jumal lubas ja käskis?
Sealt edasi jõuame muidugi sündmustesse aastatel 1940-1950. Proovigem seda
näha ja kogeda läbi palestiinlaste silmade, kes nende kodudest minema aeti.
Provokatsioon on kestnud juba 75 aastat, ime siis kui katlalt kaas pealt lendab,
Mis puudutab Iisraeli ja Ukraina vahelisi seoseid on samuti mõtlemapanev.
Teadupärast pole Iisrael Ukrainat pea millegagi toetanud, kui vaid pisukese
humanitaarabi ja kiivritega peale pikka kauplemist, Samal ajal sõbrustas Iisrael
Putininga, mis mulle ütleb seda, et ühed okupandid mõlemad. Nüüd siis, kui Putin
Hamasiga käed lõi, tundis Iisrael ennast reedetuna ja lubab kättemaksu Ukraina
aitamise teel,
Lõpetuseks:
Mõistan hukka Hamasi kuriteod.
Mõistan hukka Iisraeli kuriteod
Ning ühinen skandeerimisega: From the river to the sea, Palestine will be free
---
River to the Sea (Revolutionary) - Rumzy
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
ps. jään ootama politsei külaskäiku ja avalikku kohtumõistmist. Mina olen
valmis.
Sündmused Iisraelis on rahva kahte lehte laiali löönud nii
meil kui mujal - kelle poolt ja kelle vastu olla. Vaidlused on ülimalt
emotsionaalsed ja päädivad sildistamise, õigustamise ning argumenteerimisega a
la 'nemad alustasid, vaata mis nad tegid, mul on õigus vastu teha '.
Pakungi siinkohal strateegia jutupunktideks neile, kes leiavad, et Palestiina
lapsed vajavad kaitset. Olukorras, kus emotsioonid üle keevad, oleks kasulik
arutelu, argumenteerimist ja ühise keele leidmist läbi viia kainelt ja
tsiviliseeritult.
Alustuseks, enne kui ma jutuga edasi lähen, ütlen ma välja
oma seisukoha, loodetavasti piisavalt selgelt ja üheselt. Ma ei poolda, ei
kiida heaks, ei õigusta mitte mingit vägivalda ega terrorit, tehtagu seda
usupuhastuse, rassilise puhastuse, enesekaitse või mõne muu ideoloogia nime all.
Strateegiliselt võiks see olla kõigi #CeasefireNOW
aktivistide esimeseks avalauseks, tutvustamaks oma seisukohti. Teiseks tuleb
ära nimetada, keda me täpsemalt kaitseme. Peamiseks ja kõige tähtsamateks on
kindlasti Palestiina lapsed. Kui täiskasvanute kohta võib ütelda, et ise nad
valisid Hamasi, siis lastele vanemate patte kaela määrida pole kindlasti
kaasaegsele tsivilisatsioonile kohane.
Järgnev jutupunkt võiks olla ühise arusaamise leidmine
ajaloolise tausta suhtes. Tänane konflikt pole tekkinud tühja koha pealt, vaid
omab oluliselt pikemat ajalugu. Vaja on välja tuua põhjus/tagajärg seosed, aga
vältides hinnangute andmist, kellel õigus ja kellel mitte. Pigem tuua
võrreldavaid ajaloolisi sündmusi nii tänasest kui eilsest, mis hõlbustaksid
sündmusi omavahel võrrelda ja analüüsida. Ka meie enda riigi ja rahva ajaloost
saab näiteid tuua.
Ajaloolise tausta toomine võiks alata aastatest 1940-1950.
Milline oli olukord siis Palestiinas, rahvuste omavaheline statistiline suhe ja
selle muutumine. Paha ei teeks ka varasema ajaloo meenutamine, näiteks Joosua
aegsete sündmuste analüüs. see tooks teemasse mõtlemisainet, kellele see maa
kuulub, kellel on seal õigus toimetada. Võib kahtluse alla seada narratiivi 'juutide ajalooline kodumaa ' levinuma tähenduse.
Tänapäevastest sündmustest on hea näide Ukrainas toimuv koos
Krimmi küsimusega, tuues välja nii ukrainlaste kui venelaste seisukohad. Näiteks
võib tuua ka Ameerika asustamise ja indiaanlaste saatuse; vaidluse, kas
tunnustamata riigita rahval on üldse mingit õigust oma maale ja elule. Meie enda
rahva ja riigi ajaloost võiks tuua küsimuse, kas meid vabastati või okupeeriti,
kas meid küüditati või anti tasuta tuusik looduskaunisse kohta.
Ajaloolise tausta mõistmine loomulikult ei õigusta Hamasi
kuritegusid aga aitab vastu vaielda Iisraeli narratiivile 'provotseerimata
kallaletungist '.
Hamasi, nagu ka teiste terrorit praktiseerivate ühenduste
tegevust tuleb loomulikult ohjata ja kui võimalik siis ka likvideerida, ent üles
tuleb tõstatada küsimus, mis hinnaga seda teha ja kas teistmoodi kui läbi
lauspommitamise tõesti ei saa?
Ning mis peamine, kordan veelkord, me seisame laste kaitsel.
Minu ajalooõpetaja tavatses korrutada, et sõdu peetakse maa pärast. Sõdimist
õigustatakse tihtipeale ideoloogia, religiooni ja muu sarnasega, aga lõppeks
toimub see ikka maa pärast. Maa pärast toimub sõda praegu nii Ukrainas
kui ka Iisraeli ja Palestiina vahel. Siinkohal olekski paslik üle vaadata,
kellele kuulub Iisraeli/Palestiina aladel olev maalapp.
Alustagem kaugemalt minevikust, juutluse ja islami sünni aegadest, kumbagi
ühisest esiisast, Aabrahamist. Aabrahami sünnipaik on tänase Kuveidi lähistel.
Seal kohtus Aabraham teadagi kellega - Jumala endaga. Piiblist leiame järgneva
kirjutise (1Mo12:1):
Ja
Issand ütles Aabramile: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale,
mille ma sulle näitan!
Teisisõnu, Iisraeli ja Palestiina alad pole juutide
algne sünnipaik.
Aabraham jõudis küll tõotatud maale, ent nälg sundis neid Egiptusesse minema.
Egiptusest saadi tulema Moosese eestjuhtimisel ja tõotatud maale tagasitulek
viidi lõpule Joosua juhtimisel. Tõotatud maaga oli see probleem, et see polnud
lage ja tühi maalapp, vaid seal juba elasid rahvad. Joosuale see probleemiks
polnud, senised elanikud notiti lihtsalt maha, viimseni, naised ja lapsed kaasa
arvatult (Jo10:40):
Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisraeli Jumal, oli käskinud.
Ega juutidelgi elu lihtne polnud, tapeti ka neid endid, kuniks sinnamaale, et
roomlased nad teisel sajandil üldse minema kupatasid. Tõotatud maal vahetusid võimud,
kuniks nüüdisajal teise maailmasõja järel juudid massiliselt 'koju' tagasi
hakkasid pöörduma. Aga oh häda, jälle elas keegi ees. Nõnda lükatigi senised
elanikud palestiinlased kahte lehte laiali. Nii umbes 80% elanikel tuli
senistest elukohtadest mujale kolida. Kes vastu hakkas see ka maha tapeti.
Meile eestlastele oleks Gazas toimuv ehk paremini mõistetav kui ka meid oleks teise
maailmasõja järel näiteks Hiiumaale saadetud, et küll te ära mahute, saage
hakkama.
Selles valguses minul sümpaatia juutide suhtes puudub. Paistab, et nad
näitavad oma palet taas ja taas. Huvitav, mitu Palestiina last peab surema, et
veritasu oleks täielik. Kahju, et Hamas sedavõrd vägivaldse tee valis mida mina heaks kiita ega õigustada ei saa, ent ma
mõistan neid. Vabadus Palestiinale.
Jae Deen x Karter Zaher x Deen Squad - PALESTINE WILL BE
