esmaspäev, 27. november 2023

Haridus on investeering ja julgeolek

Tänane kirjutis on suunatud peaminstrile otseselt ja valitsusele üldisemalt. Räägin haridusest ja õpetajate palkadest.

Ütlen kohe alguses välja, et mind sümpatiseerib riigivõla vähendamine. Võlg pole lihtsalt võlg, vaid ka intressid, mis pole üldsegi meeldivad. Me pole riik, kellel oleks luksust rahadega laiutada - me peame tõesti igat senti lugema.

Sellal, kui Kaja Kallas ütleb, et meil pole raha õpetajate palkade tõstmiseks, ma tõesti usun teda. Meie majandus on habras, meie sotsiaalhoolekanne on habras, kõik on habras, igat senti loetakse, raiskamine on tabuks kuulutatud. Vähe sellest, me peame relvastuma oma igipõlise vaenlase, Venemaa vastu.

Nüüd haridusest. Minu arusaamist mööda on eestlaste haridus ainus võimalus üldse püsimajäämiseks. Meil pole tõsiselt võetavaid maardlaid, meil pole naftat, üksnes paekivipealne kiht mulda.

Meie maardlaks on ainuke võimalus meie haridus. Haridus on omaette religioon, kus lubatakse paremat homset. Teaduse areng on meile näidanud, et üleolek tehnoloogiliselt tagab ka üleoleku muudel elualadel.

Siit me jõuame mentaliteedini, milleks meile seda üleolekut üldse vaja on. Kas selleks, et ahistada neid, kes meist nõrgemad või säilitada oma rahvust. Me peame kohe alguses iseendile ütlema, et meie rahvuse säilitamine ei pea tingimata tulenema teiste hävitamise arvelt - me oleme eestlased.

Tagasi hariduse juurde - ma palun valitsusel kaaluda laenu võtmist, et tõsta õpetajate palkasid. Palk pole muidugi ainus mure, mureks on ka õpetajate ülekoormus, kuhu ongi see va koer maetud. Meil on vaja valitsuselt selget signaali, et ülekoormusega õpetajatele makstaks väärilist palka. Lisaks on meile vaja selget signaali, et see ülekoormus oma otsa saaks.

Teisisõnu, meil on vaja signaali, et me jätkame eestlase harimisega, maksku mis maksab. Haridus on meie tähtsaim, kui mitte ainuke, strateegiline ellujäämise võimalus.

Kokkuvõttes - palun valitsusel kaaluda kulutamist haridusse kui investeeringut meie julgeolekusse ja püsimajäämisesse. Kui vaja, tuleb ka võtta laenu, olgugi see sõna ise juba reformil harja punaseks ajab.

Ma usun valitsusse ja Kaja Kallasesse; ma usun, et teil on mõistus peas.

pühapäev, 26. november 2023

EKRE ei võrdu Helme

Järgnev kirjatükk on mõeldud neile, kellele on vastumeelt EKRE praegune käitumine riigikogus või siis ka Eesti poliitikas üldisemalt. Pean siinkohal silmas nendepoolset poliitilise kultuuri labastamist ja lihtrahva võõrandamist mõistlikust dialoogist.

Kuidas küll tõmmata EKRE'le pidurit olukorras, kus neil on kõik seaduslikud õigused sisuliselt mäkra mängida. Ainus dialoog näikse neil olevat, et andke alla ja laske meid võimu juurde, siis on ka rahu majas. Mul on idee ühe taktikalise võtte jaoks, mis küll ei mõju koheselt aga pikapeale peaks siiski mõju avaldama - tuleb eemaldada võrdusmärk perekond Helme ja EKRE vahelt.

Kõigepealt EKRE'st üldisemalt; minul pole nende alusväärtuste kohta mitte üks paha sõna.

---

• Eestluse elujõud, mis rajaneb keele, kultuuri, hariduse, perekonna, traditsioonide ja rahvusliku majanduse toetamisel.

• Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud, aus ja demokraatlik riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostuse ja poliitilise kaasatuse võimaluse.

• Sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng ja heaolu, mille tagab õiglane ja tugev riik, rakendades hoolivat ja teadmispõhist poliitikat ning arendades elukeskkonda loodust säästvalt.

---

Nende programmilised plaanid tekitavad küll kohati küsimärke, et kuidas see küll teoks võiks saada või kas üks või teine liigutus üldse vajalik on. Aga sellega minu kriitika ka suuremalt jaolt piirduks; palju ei puuduks, et ma ise astuksin EKRE liikmeks. Muret teevad pigem programmivälised plaanid, a la 'vahetame kohtunikud välja, sest nad ei tunne meie arvates piisavalt Eesti põhiseadust '. Siin tulebki mängu võrdusmärgi tõmbamine EKRE ja perekond Helme vahel. Nimelt veab seda klounaadi ju perekond Helme, mitte EKRE tervikuna.

Ehk siis, selle asemel, et ütelda, et EKRE teeb obstruktsiooni, tuleb ütelda, et perekond Helme teeb obstruktsiooni. Eriti tuleks seda põhimõtet järgida sõnavõttude puhul - kui võtab sõna Helme, tuleb ka nii ütelda, et Helme ütles seda, mitte EKRE. Helme seisukoht ei tähenda EKRE seisukohta. Sama printsiipi võiks kohaldada ka teiste EKRE saadikute suhtes, elik tuleks vältida EKRE nime kasutamist nii kui vähegi võimalik.

Mida see meile annab ja miks seda teha tuleks? EKRE on nagu iga teinegi erakond, kes hoiab omavahel kokku, neil on vaenlased ja liitlased aga nimi on ühine. Iga kord kui me kirume EKRE't, on see kütuseks nende tegutsemisele ja liimiks ühtekuuluvusele. Tekib efekt, et näe, meid peksetakse, või siis, et näe kui kõvad me oleme. Selle ühtsuse murendamine saabki alguse sellest, et me neist enam lihtsalt ei räägi, nende nime enam ei nimeta. Nõuab harjutamist aga sellega on võimalik hakkama saada.

 

FMMB - Filipiin


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

teisipäev, 21. november 2023

Sionismist natsismini

Prantsuse revolutsiooni aegadest kiidame heaks rahvuslikkuse tõusu - igal rahval oma maa ja õigus. Nii ka meil - oma maa, oma riik, oma rahvus. Hitler arendas seda lausa äärmuseni, kus polnud ruumi ühelegi muule rahvale kui vaid aaria rahvale.

Teise maailmasõja lõpp tõi kätte trumbid juutidele, kui suurimatele kannatajatele üldse. Miks ometi on üks rahvas pillutatud üle maailma, kui neil on oma kodumaa. Nii algaski nende massiline tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale. Paraku algas sellega natsismi ajaloo järgmine peatükk, mis kestab tänaseni.

Juutide igipõlisele kodumaale olid end elama asutanud mingid rätipead, kes Jehoovast üldse lugu ei pidanud. Rätipeadele circa 70% sealse piirkonna rahvastikust anti lahke võimalus mujale kolida, ent oh häda, need sellisest pakkumisest keeldusid. Kuidas ometi, suurimatele kannatajatele ja maa õiguslikele omanikele seda keelata saaks.

Nüüd tuuakse argumendiks, et Palestiina riiki kui sellist pole üldse olemas olnudki, mida nad üldse virisevad. Asjaolu, et ka Iisraeli riiki polnud olemas, jäetakse targu mainimata. Peaasi, et Suurimad Kannatajad ja Õiguslikud Omanikud oma maa tagasi saaksid.

Ühest küljest mõistan meie riigi välispoliitilist joont, kus hoitakse tugevama poolele, et vältida Venemaa poolt ähvardavat ohtu, ent teisalt teeb mind kurvaks selgrootus ja allaandmine USA's valitsevale religioossele survele, mille järgi Iisraeli kritiseerimine ükskõik millisel moel tähendaks meie oma rahvusriigi püsimise kahtluse alla seadmist.

Kas see tõesti tähendab ühe rahvuse ülemlikkust kõigi teiste üle? Kas see tõesti tähendab, et võime Venemaa suunal kriitikat väljendada, ent Iisraeli suunal kohe mitte üldse?

Kas tõesti oleme vahetamas üht okupanti teise vastu: Venemaad, kes meid otseselt ohustab, Iisraeli vastu, kes meid otseselt ei ohusta; peaasi, et meil oleks NATO kilp meid kaitsmas. Mulle tundub, et oleme hülgamas üht rahvast teise vastu, peaasi, et meil oleks rahu.

Ma kardan, et seesugune kaitsestrateegia meid pikemas perspektiivis ei aita. Selmet joonduda ühe ja suure taha, peaksime meiesugused väiksemad koonduma üheks ja suuremaks. Ennegi tehtud, tehkem veelkord.

esmaspäev, 6. november 2023

From the river to the sea

Vabaduse platsil toimus meeleavaldus, kus nõuti Gaza pommitamise lõpetamist, viidates tuhandetele surnud lastele. Muuhulgas oli näha plakateid tekstiga "From the river to the sea, Palestine will be free". Politsei eemaldas meeleavalduselt viis sellise plakatiga meeleavaldajat ning algatas nende suhtes väärteomenetluse. Põhjenduseks öeldi järgmist: "See sõnum on tõlgendatav inimsusevastase kuriteo sümboli avaliku eksponeerimisega, kuna sellega nõutakse Iisraeli riigi eksistentsi lõpetamist.

Omaette huvitav on väljend "on tõlgendatav". Kes tõlgendab, ma tunnen huvi. Jah ma tean, et Hamas kasutas seda lauset enda lipukirjas, ent see lause oli olemas ammu enne Hamasi. Ennekõige ja peamiselt tähendab see lause Iisraeli poolse okupatsiooni lõpetamist ja Palestiina vabastamist. Youtubes on leitav üks klipp, kus küsitakse palestiinlaste käest, mida see lause nende jaoks tähendab ja mis saab siis juutidest. Leidus neid, kes uskusid, et on võimalik kõrvuti rahus elada, kui ka neid kes pidasid paremaks kui juudid tagasi koliksid sinna kust nad tulid. Aga ei ühtegi, kes oleks viidanud juutide tapmisele.

Nagu ma aru olen saanud, on meil tegemist kahe väga tugeva narratiiviga.
1. Iisrael on juutide õiguspärane kodumaa
2. Hamas pani toime provotseerimata kallaletungi

Ma tõesti soovin avalikku debatti, kus võetaks lahti ajalooraamatud ja antaks sündmustele hinnangud. Näiteks sellele, mismoodi nimetada Joosua poolset maa vallutamist, tappes kõik, ma kordan kõik senised elanikud, naised ja lapsed kaasaarvatult. Kas selline tegevus annab legitiimse õiguse ütelda, et see maa ongi nüüd juutide oma. Kas tõesti hakkame meie seadustesse lisama klauslit, et jah, nii ongi normaalne, juhul kui Jumal lubas ja käskis?

Sealt edasi jõuame muidugi sündmustesse aastatel 1940-1950. Proovigem seda näha ja kogeda läbi palestiinlaste silmade, kes nende kodudest minema aeti. Provokatsioon on kestnud juba 75 aastat, ime siis kui katlalt kaas pealt lendab,

Mis puudutab Iisraeli ja Ukraina vahelisi seoseid on samuti mõtlemapanev. Teadupärast pole Iisrael Ukrainat pea millegagi toetanud, kui vaid pisukese humanitaarabi ja kiivritega peale pikka kauplemist, Samal ajal sõbrustas Iisrael Putininga, mis mulle ütleb seda, et ühed okupandid mõlemad. Nüüd siis, kui Putin Hamasiga käed lõi, tundis Iisrael ennast reedetuna ja lubab kättemaksu Ukraina aitamise teel,

Lõpetuseks:
Mõistan hukka Hamasi kuriteod.
Mõistan hukka Iisraeli kuriteod

Ning ühinen skandeerimisega:
From the river to the sea, Palestine will be free

---

River to the Sea (Revolutionary) - Rumzy


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

ps. jään ootama politsei külaskäiku ja avalikku kohtumõistmist. Mina olen valmis.

teisipäev, 31. oktoober 2023

Palestiina vabastamise strateegia

Sündmused Iisraelis on rahva kahte lehte laiali löönud nii meil kui mujal - kelle poolt ja kelle vastu olla. Vaidlused on ülimalt emotsionaalsed ja päädivad sildistamise, õigustamise ning argumenteerimisega a la 'nemad alustasid, vaata mis nad tegid, mul on õigus vastu teha '. Pakungi siinkohal strateegia jutupunktideks neile, kes leiavad, et Palestiina lapsed vajavad kaitset. Olukorras, kus emotsioonid üle keevad, oleks kasulik arutelu, argumenteerimist ja ühise keele leidmist läbi viia kainelt ja tsiviliseeritult.

Alustuseks, enne kui ma jutuga edasi lähen, ütlen ma välja oma seisukoha, loodetavasti piisavalt selgelt ja üheselt. Ma ei poolda, ei kiida heaks, ei õigusta mitte mingit vägivalda ega terrorit, tehtagu seda usupuhastuse, rassilise puhastuse, enesekaitse või mõne muu ideoloogia nime all.

Strateegiliselt võiks see olla kõigi #CeasefireNOW aktivistide esimeseks avalauseks, tutvustamaks oma seisukohti. Teiseks tuleb ära nimetada, keda me täpsemalt kaitseme. Peamiseks ja kõige tähtsamateks on kindlasti Palestiina lapsed. Kui täiskasvanute kohta võib ütelda, et ise nad valisid Hamasi, siis lastele vanemate patte kaela määrida pole kindlasti kaasaegsele tsivilisatsioonile kohane.

Järgnev jutupunkt võiks olla ühise arusaamise leidmine ajaloolise tausta suhtes. Tänane konflikt pole tekkinud tühja koha pealt, vaid omab oluliselt pikemat ajalugu. Vaja on välja tuua põhjus/tagajärg seosed, aga vältides hinnangute andmist, kellel õigus ja kellel mitte. Pigem tuua võrreldavaid ajaloolisi sündmusi nii tänasest kui eilsest, mis hõlbustaksid sündmusi omavahel võrrelda ja analüüsida. Ka meie enda riigi ja rahva ajaloost saab näiteid tuua.

Ajaloolise tausta toomine võiks alata aastatest 1940-1950. Milline oli olukord siis Palestiinas, rahvuste omavaheline statistiline suhe ja selle muutumine. Paha ei teeks ka varasema ajaloo meenutamine, näiteks Joosua aegsete sündmuste analüüs. see tooks teemasse mõtlemisainet, kellele see maa kuulub, kellel on seal õigus toimetada. Võib kahtluse alla seada narratiivi 'juutide ajalooline kodumaa ' levinuma tähenduse.

Tänapäevastest sündmustest on hea näide Ukrainas toimuv koos Krimmi küsimusega, tuues välja nii ukrainlaste kui venelaste seisukohad. Näiteks võib tuua ka Ameerika asustamise ja indiaanlaste saatuse; vaidluse, kas tunnustamata riigita rahval on üldse mingit õigust oma maale ja elule. Meie enda rahva ja riigi ajaloost võiks tuua küsimuse, kas meid vabastati või okupeeriti, kas meid küüditati või anti tasuta tuusik looduskaunisse kohta.

Ajaloolise tausta mõistmine loomulikult ei õigusta Hamasi kuritegusid aga aitab vastu vaielda Iisraeli narratiivile 'provotseerimata kallaletungist '.

Hamasi, nagu ka teiste terrorit praktiseerivate ühenduste tegevust tuleb loomulikult ohjata ja kui võimalik siis ka likvideerida, ent üles tuleb tõstatada küsimus, mis hinnaga seda teha ja kas teistmoodi kui läbi lauspommitamise tõesti ei saa?

Ning mis peamine, kordan veelkord, me seisame laste kaitsel.

pühapäev, 29. oktoober 2023

Vabadus Palestiinale

Minu ajalooõpetaja tavatses korrutada, et sõdu peetakse maa pärast. Sõdimist õigustatakse tihtipeale ideoloogia, religiooni ja muu sarnasega, aga lõppeks toimub see ikka maa pärast. Maa pärast toimub sõda praegu nii Ukrainas kui ka Iisraeli ja Palestiina vahel. Siinkohal olekski paslik üle vaadata, kellele kuulub Iisraeli/Palestiina aladel olev maalapp.

Alustagem kaugemalt minevikust, juutluse ja islami sünni aegadest, kumbagi ühisest esiisast, Aabrahamist. Aabrahami sünnipaik on tänase Kuveidi lähistel. Seal kohtus Aabraham teadagi kellega - Jumala endaga. Piiblist leiame järgneva kirjutise (1Mo12:1):

 Ja Issand ütles Aabramile: 
Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

Teisisõnu, Iisraeli ja Palestiina alad pole juutide algne sünnipaik.

Aabraham jõudis küll tõotatud maale, ent nälg sundis neid Egiptusesse minema. Egiptusest saadi tulema Moosese eestjuhtimisel ja tõotatud maale tagasitulek viidi lõpule Joosua juhtimisel. Tõotatud maaga oli see probleem, et see polnud lage ja tühi maalapp, vaid seal juba elasid rahvad. Joosuale see probleemiks polnud, senised elanikud notiti lihtsalt maha, viimseni, naised ja lapsed kaasa arvatult (Jo10:40):

Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, 
madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja 
hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisraeli 
Jumal, oli käskinud.

Ega juutidelgi elu lihtne polnud, tapeti ka neid endid, kuniks sinnamaale, et roomlased nad teisel sajandil üldse minema kupatasid. Tõotatud maal vahetusid võimud, kuniks nüüdisajal teise maailmasõja järel juudid massiliselt 'koju' tagasi hakkasid pöörduma. Aga oh häda, jälle elas keegi ees. Nõnda lükatigi senised elanikud palestiinlased kahte lehte laiali. Nii umbes 80% elanikel tuli senistest elukohtadest mujale kolida. Kes vastu hakkas see ka maha tapeti.

Meile eestlastele oleks Gazas toimuv ehk paremini mõistetav kui ka meid oleks teise maailmasõja järel näiteks Hiiumaale saadetud, et küll te ära mahute, saage hakkama.

Selles valguses minul sümpaatia juutide suhtes puudub. Paistab, et nad näitavad oma palet taas ja taas. Huvitav, mitu Palestiina last peab surema, et veritasu oleks täielik. Kahju, et Hamas sedavõrd vägivaldse tee valis mida mina heaks kiita ega õigustada ei saa, ent ma mõistan neid. Vabadus Palestiinale.

 

Jae Deen x Karter Zaher x Deen Squad - PALESTINE WILL BE


(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)