Mäletan Vene-Ukraina sõja kevade algusaegadest seda, et NATO riigid lubasid Ukrainale anda relvastust ühel tingimusel - nad peavad õppima seda kasutama. Õppimise aeg oli samuti ette öeldud: nädalaid, kui mitte kuid. Minu jaoks oli asi selge, plaanitakse midagi suuremat. Kõik teave oli kätte saadav nii minule kui ka kõige tavalisemale kodanikule. Putin vaeseke, oli ilmselt pimeduses.
Tänaseks on selgunud selle plaani tulemused: Venemaa on saanud vasta kotte, ja mitte õrnalt. NATO kindralite nõuannete järgi tehti eeltööd Venemaa moonaladude, juhtimispunktide ja varustusteede hävitamise teel. Tulemuseks on nii nende sõjalise võimekuse vähendamine, kui ka moraali kahandamine.
Kas peaksime nüüd kuulama paljude venelaste palvet, et 'halastage meile, me ei saa ega oleks saanud midagi muuta antud juhtumis'? Ei.
Kannatas saksa rahvas oma juhi, Hitleri pärast, kannatagu nüüd ka vene rahvas oma juhi, Putini pärast. Sest mis olukord oli II maailmasõja ajal - kaks hullu tegid laupkokkupõrke. Hitler oli hullem, sestap anti lootus Stalinile (elik vene rahvale). Tänaseks on selgunud, et oleks tulnud mõlemad tollal koos veega alla lasta. Sakslased on oma karmavõla maksnud, nüüd on aeg venelaste käes.
Seni, kuni venelane ütleb, et tema midagi teha ega muuta ei saa, tuleb teda karistada sellise lolluse eest. Küll õpib, nutab, aga õpib.
Praeguse sõja Ukraina poolsete edusammude kohta tuleb kindlasti märkida, et see poleks saanud sündida ilma Ukraina endi kodanike ja sõdurite tahteta olla vaba rahvas. Jah, NATO andis relvad ja õppe ja luureinfo, ent Ukrainlased on siiski seni olnud need, kes on pidanud verd valama ja elusid kaotama.
Edasi Ukraina, edasi.
