Me oleme viimasel ajal korduvalt kuulnud väljendit "kaasvastutus". Seda iseäranis vene rahva, täpsemalt siis Vene Riigi kodanike suunal. Sest tõesti, kes siis lõppeks tapab süütuid Ukraina lapsi? Lihtsalt mingi Putin?
Vene Riigi kodanikud väidavad, et nemad pole Putinit valinud, ega saa ka midagi muuta. Ja isegi kui üritada midagi muuta, lõppeks see üritaja jaoks traagiliselt. Ehk siis, Venemaal on võimu võtnud mingi kamp, kelle vastu on võimetud selle kodanikud ise. Lausa kahju hakkab sellest Venemaa kodanikest - mingi käputäis Putiniste valitseb miljonite üle.
Mäletan keskkooli ajast meie usklikust keemiaõpetaja sõnu, et iga rahvas väärib oma valitsejat. Olen seda mälestust jaganud korduvalt, ilmselt ka oma blogis. Ning üha veendumumalt pean tõdema, et nii see tõesti on.
Vene rahvas on pika ajaloo, rikkaliku kultuuri ja millega veel. Vene rahvas on ise pidanud vastu ohtratele katsetele neid hävitada - rääkigem kasvõi mongolitest. Nad on nälginud, neid on tapetud, ent nad elavad siiani ja hoolimata kõigest, maailma rahvad peavad nendega arvestama.
Kuskil maal hakkas venelastes süvenema usk, et nemad on surematud ja võitmatu rahvas. Selmet kannatada, võiks hoopis nemad maailma valitseda.
Maailma valitsemise, iseäranis selle vallutamise käigus tekib muidugi ohvreid, nõnda nagu metsa langetamisel laastusid. Kuid nüüd on tekkinud olukord, kus laastusid on tekkinud rohkem kui kujuteld ja palke pole üldse. Sestap, et langetada metsa, on mindud juba valmis majade kallale - pilpad lendavad, järelikult midagi head on tulemas.
Aga ei, kahjuks ei. Venelane lõhub omaenda maja.
Ahjah, kuhu ma jäingi.. kaasvastutuse juurde vist. Mis oleks, kui tooksime sisse uued mõisted nagu näiteks: ühisvastutus, ühendvastutus, koosvastutus. Ühine nendel sõnadel on vastutus, ent erinev määr ja tähendus.
Mis ma nüüd ütelda tahan: meil, minul, sinul, neil, ei tarvitse olla kaasvastutust, ent mingine vastutus on siiski. Me ehk ei taha vastu võtta seda vastutust, viidates otsesele vastutusele, ent kaudselt ometi, me vastutame. Me kõik.
