Kui me toome uue hinge siia ilma elama, siis mõnede jaoks
võib see olla katsumuseks - et üldse tuua. Enamuse jaoks on see lihtsalt asjade
loomulik käik.
Mõnede jaoks, kahjuks, tööõnnetus.
Meil on riiklik plaan suurendada, või vähemasti hoida sündivust võrdsena
suremusega. Me premeerime kodanikke sigimise eest. Olgu. Kuid me ei saa eeldada,
et meie lapsed maksaks kinni meie võlavõtmised, täpsemalt siis meie pensionid.
Olid ajad, mil ärplesin, et minul on kaks pensionisammast: kõrvade ja kahe jala
vahel. Mul on häbi.
Lapsed ei ole meie investeering mugavaks pensioniks; lapsed on meie kohus ja
ohver meie mugavusele, jätkamaks elu mis meilegi antud. Meile anti mis saadi ja
rohkemgi veel. Usun, et peame seda tegema meiegi ka nüüd.
Rääkides teemast, ma ei poolda pilvedelt raha pillutamist, pigem strateegilist
seisukohta: meie lapsed, nende heaolu, nende haridus, andku parema lootuse kui
see oli meil.
Lugupidamisega
Kodanik
