Tere jälle minu blogi lugejad. Peale mõningat pausi leidsin tõuke kribada uus kirjutis. Seekord on selleks tõukeks film "The Matrix Resurrections". Käisin seda äsja kinos vaatamas, ega taha lasta värsketel emotsioonidel raisku minna. Esiteks hinnang: 9 - 10st. Miks mitte kohe 10? Tundub, et Matrixi loojad seadsid 20 aastat tagasi lati sedavõrd kõrgele, mida nad ka ise ületada ei suuda. Samas on uus film sedavõrd hea, et vääriks olemast lausa uue triloogia esimene film.
Miks on originaalse Matrixi ületamine sedavõrd raske? Estiteks see, et puudub üllatushetk. Matrix on olemas, masinate maailm on olemas, konflikt on jätkuv. Märulistseene annab parendada, mida on ka tehtud; filosoofilisi arutelusid annab süvendada, mida on ka tehtud. Ehk on meid tuimaks tehtud vahepealsete odavate märulite ja mitte kuhugi viivate targutamistega. Nii, et me jälle ootame midagi põrutavat, jalgu alt viivat, kuplit ära sõitvat. See tehti juba ära, jättes meile vaid leige üles soojendatud hapukapsasupi. Ja ei tule ega tule. Siiski, siiski; uues filmis on mõndagi uut.
Ehk me siiski näeme, tahtmata näha, tahtmata tunnistada, vaevumata süvenemast, kuna endalgi elu raske. Nii valimegi tuimuse, allumise olukordadele, tegelemise "oma asjadega". Unustame oma unistused ja püüdlused, et vältida valusid nähes nende kaotamist.
Nüüd aga filmi stsenaariumi juurde. Neo ja Trinity surm, ning (vahe)rahu masinate maalima ja Siioni vahel viis energiakriisini, mis tõukas kodusõtta masinad ise. Osad neist asusid inimeste poolele, teised jäid endale kindlaks. Matrixi eksistentsi tarvis sai selgeks, et ilma Neo ja Trinityta edasi enam kesta ei saa. Seega, nad äratati surnuis ülesse. Tarvis oli nende koodi ja nende koodide omavahelist kattumist. Samas polnud Matrixile kasulik Neo järjekordne revolutsionäärsus - teda oli tarvis ohjeis hoida, ja sama kehtis Trinity kohta. Niisiis hoiti neid Matrixis elusate ja toimivana, ent ometi allutatuina. Ja elu oli lill. Selle ilusa tasakaalupunkti rikkusid Neo usklikud, kes mingil arusaamatul põhjusel uskusid, et Neo on ikkagist elus. Nad leidsid Neo ülesse ja äratasid ta taas Valhalla unedest ärkvele.
Kui omal ajal toimus tähendusrikkaim dialoog Neo ja Arhitekti vahel, siis nüüd toimus see Neo ja Terapeudi (Analüütiku) vahel. Terapeut väitis Neole, et tema sõda on kaotatud, kuna inimesed on teinud valiku - olla lambakari. Seda, et ta ise sellele suuresti kaasa oli aidanud, ta väga ei rõhutanud. Väitis, mis ta väitis, aga nii Neo kui Trinity valisid võimaluse uueks valikuks.
Originaalse Matrixi sõnum oli see, et me elame süsteemis, mille olemasolust pole meil aimdustki. Viimatise Matrixi sõnum on see, et me elame süsteemis, millest me oleme teadlikud. Vähe sellest, et me oleme teadlikud, meile lausa meeldib see. Meil on Facebook, Youtube, TicToc ja mis kõik veel. Need ja nimetamata süsteemid kasutavad reaalajas toimivaid algoritme, et pakkuda meile mida iganes, mis lahutaks meie meeli, jättes samal ajal mulje, et see oligi meie valik. Kummaline paradoks - me valisime selle, mida me ei valinud. Justnagu oleks vaba tahe, ent miks seda tahet juhivad miljardid dollarid raha? Raha me ei saa, küll aga meelelahutust; me oleme ennast maha müünud.
Kas tõesti on ajaveetmise ja meelelahutuse mõistlikuks hinnaks see, et meil on üksnes kujuteldav vaba tahe. Kas ehtne vaba tahe on sedavõrd odav ja väärtusetu, et sellest tulekski loobuda?
Jääb siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme ja kui vabad me olla tahame.
---
ps. pisut huumorit :)
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
