Ateistide peamiseks argumendiks on, et kui Jumal on hea, siis miks ta lõi või lasi tekkida kurjusel. Teistide argument kõlab, et teisiti polnudki võimalik: kui ta pidi looma hea, pidi ta looma ka halva, elik pidi looma vaba tahte. Selle argumendi eelduseks on, et Jumal oli vaat et sunnitud midagi looma. Võimalus, et Jumal poleks midagi loonud, arvestusega, et loodu ülemäära pisaraid ja kannatusi valmistab, põrkaks vastu ideega, et Jumal on nõrk ja loll. Muidugi pole Jumal nõrk ega loll. Jumal on tugev ja Jumal on tark. Inimlikud kannatused on üksnes selle tõestuseks.
Kõik maine kuhtub
Võtame eelduseks, et kõik maine vaev ja valu kuhtub. Ühel hetkel saab lihtsalt kõik läbi - igavene uni. Milleks siis kõik vaev. Või rõõm. Kui me saame rõõmutseda tulevases kuningriigis, siis millest? Kas tõesti asjadest, mida me ei mäleta, või asjadest, mille valu me ei mäleta.
On asju mida ma mäletan, ütleme meenuvad, ja need teevad
haiget - valu teevad mälestused; kas paradiis kustutab need? Kas ma päriselt
tahan, et need ununeks? Mis juhtub minu isiksusega, kui need ununevad?
Praegu ma mäletan oma eksimusi, praegu ma kahetsen neid ja õpin nendest. Praegu
ma olen selline just selle kõige tulemusena. Aga mis oleks, kui ma ei mäletaks
oma eksimusi?
