Peeter Koppel avaldas ajakirjas 'Autoleht' artikli pealkirjaga "Hipsteraktivistide järjekordne muinasjutukoletis on „auto“". Artikli alguses kaebab autor, et demokraatia on hävimas, kuna tööl mittekäivad hipsteraktivistid otsustavad tööl käijate elu üle. Kuidas see otsustamine toimib või toimub, selgub alles artikli lõpus paari lause jooksul. Lõviosa artiklist kirjeldab Koppel, kuidas hipsteraktivistid nägevat autot. Auto olla kui iseseisev nähtus, tulnuklik olend, vaat et saatanast. Hämmastav, ikka jälle meie ja nemad. Ega ometi Koppel ennast nüüd proletaarlaste sekka nimeta?
Koppel ütleb, et 'sel ajal kui meie oleme tööl, tegelevad nemad mõtete genereerimisega'. Päriselt või? Et mingid töötud hipsterid valutavad südant koletisautode pärast. Pisut üle pakutud, ma ütleks. Arendades mõtet töö tegemise ja mõtlemise teemal, võime jõuda üllatavate tulemusteni, ent seda ma täna ei puuduta.
Artikli lõpus, paari lause jooksul jõuame tuumani, mis herr Koppelit tõeliselt ärritab. Nimelt pole ta rahul, et autode kasutajatele kõiksugu tõkkeid kesklinna sisenemiseks seatakse. Kesklinna ta õigupoolest ei maini, ent jätan endale vabaduse meelevaldseks tõlgendamiseks. Kui varem oli herr Koppelil kolm sõidurada, siis nüüd piiratakse teda kahelt poolt: vasakult ühistransport ja teiselt poolt mingi punane rada. See on ju ahistamine, kas pole. 'Mul on ju auto ja ma lähen tööle'.
Milles ma Koppeliga ühel meelel olen ja ühtlasi hipsteraktivistidega, on see, et meil on probleem: autosid on märksa rohkem, kui algselt kujundatud linnas ette nähtud - kõik soovitud autod lihtsalt ei mahu ära. Milles ma Koppeliga sugugi ühel meelel pole, on see, et me jätkaks auto kasutamist, otsekui inimõigust. Auto ei ole inimõigus, see on luksus ja luksusel on hind.
Mis mind kurvaks teeb, on tõsiasi, et Koppel ei paku ühtegi lahendust hipsteraktivistide vaigistamiseks, õigupoolest probleemi lahendamiseks. Aga olgu, mina pakun. Ääremärkusena olgu lisatud, et mina pole nende ideede autor.
Kesklinn on kujunenud pudelikaelaks neile, kel on asja Õismäelt Lasnamäele või Nõmmelt Piritale. Kõik see liiklus takistab neid, kellel on päriselt asja kesklinna, sealhulgas herr Koppelit. Mis oleks, kui ehitaks tunneli või silla, mis ei häiriks kesklinna elu?
Herr Koppel pääseks siis oma sedaaniga otse treppi ja saaks asuda produktiivsele tööle, selmet kirjutada artikleid müütilistest hipsteraktivistidest.
Head päeva jätku
