Olgu alustuseks öeldud, et ma olen väga pettunud valitsejate töövõimes. Rahvas
ülekaalukalt soovib senise presidendi jätkamist, ent ometi otsitakse
kedagi muud.
Milles on probleem, ega ometi liiga suures ninas? Mingid õiguslaste teemad
ehk, palun selgitage mulle.
Mina näen, et olgugi Kersti Kaljulaid sai valitud turbulentsi tingimustes, on
ta ometi oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Lausa üle ootuste hästi.
Palun selgitage mulle, milles on senine president läbi kukkunud. Ühtlasi
palun ülevaadet, milles on ta õnnestunud.
Minu, kui kodaniku jaoks on kaks valikut - sõna on vaba või sõna on üksnes
eliidile.
Valin selle, et sõna on vaba ja kavatsen käituda ka vastavalt.
Olukorda Afganistanis pole võimalik kirjeldada muude sõnadega
kui tragöödia. See maa on näinud ka helgemaid aegu, olgugi, et meedia kuvand
kirjeldab seda maad kuni seniajani keskajas olevaks. Meedia, ma ütleks
siinkohal, palgalised, harimatud, klikihimulised, pole võtnud vaevaks süüvida
selle maa ajalukku ega selle loomusesse.
Afganistan pole kunagi olnud üliriik nagu USA või Hiina või
Nõukogude Liit. Iga hõim, iga klann ajas oma asja. Kuskilt sealt, läänemaailma
narkootikumide tellimusest, hakkas jõudu koguma usuline ekstremism. Kas pole
irooniline, et usuline ekstremism ammutab jõudu allikast, mida ta ise
põlastatuks peab.
Millega võrrelda Afganistani? Täitsa vabalt Eestiga,
aegadelt, mil Eesti polnud veel ühtne. Aegadega, mil polnud veel sündinud mõtet
ühtsest Eestist, eestlusest. Aegadega, mil üks võõrvõim teise järel vallutas,
tappis ja vägistas; mil ei antudki aega ega võimalust rahvuslikuks ärkamiseks.
Meile, eestlastele see võimalus siiski anti, intelligentsema saksa rahva näol,
tänu kellele on meil oma kirjakeel ja muu. Ja olgu ka nimetatud Marthin Luther.
Aga nüüd Afganistan, kas nemad on kõigis oma hädades ise
süüdi? Kindlasti ei, olgugi mööndustega. Kui iga klann ajab ise oma asja, siis
ei saagi sealt tekkida ühist ja suurt asja. Saame neid siis selles süüdistada
nende hädades? Jah, aga see ei aita meid karvavõrdki.
Küll aga aitab see perekond Helmet vahtu üles kütta.
Perekond Helme säravaim poeglaps kirjutas
artikli, mille kohaselt kuulutab Kabuli langus ka Eesti langust. Mille
Martin unustas mainida, oli see, et erinevalt Eestist ei ole Afganistan NATO
liitlane. Väike ääremärkus, kui lubate.
---
Lõpetuseks pisut emotsionaalne sõnavõtt. Mind on avalikult
süüdistatud, et ma häbistan oma kaabu kandmisega EKRE't. Oh, kuidas ma võinuks
seda teada 30 aastat tagasi, mil hakkasin kaabut kandma. Kannan kaabut edasi kui
vaba kodaniku sümbolina, olgugi, et nii polnud algselt selle mõte üldse.
Lisaks veel, kui mõni "ajakirjanik" peaks huvi tundma, et ehk
ma olen EKRE'st, siis on mul teile vastus: minu kaabu on varustatud tulnukate
tehnoloogiaga, mis töötab sedasi, et kui inimesel on terav silmanägemine, ent
nüri mõistus, siis ta ütleb seda ise.
ps. Tagantjärgi mõteldes ei tundu kaabu kandmine üldsegi
sedavõrd dramaatiline. Aitäh teile, Mart ja Martin Helme; tänu teile on minu
peakate saavutanud kuulsuse, tuntuse, tähelepanu ja kontakti kodanikega, mida ma
eales varem poleks loota suutnud. Kavatsen seda ära kasutada; aitäh ja
tervitused Eesti 200 poolt.
