Otsides raamatukogus uut lugemist, sattusin filosoofia riiulis raamatule "Igavuse filosoofia" (autoriks Lars F. H. Svendsen). Et mul parasjagu igav oli, mõtlesin järgi proovida.
Raamatu algus ei olnud just paljutõotav. Filosoofia haridusega autor räägib sellest, et kui ta valmistus jõudeolekuks, tabas teda igavus. Tegelikult tahtis ta puhata, elu nautida vms. Aga kus sa sellega, hoopis igavus trügis peale. Mispeale otsustas autor igavust ennast uurima hakata.
Igavus näib olevat tüütu, ent ometi ohutu. Igavust on võimalik ju peletada. Õnneks ei jätnud autor jonni, vaid jätkas uuringuid. Ilmneb, et igavus on viimase paari-, kolmesaja aasta nähtus; vähemasti selles osas kui jälgida selle sõna kasutust kirjanduses. Enne seda oli igavuse tundmine eliidi privileeg. Lihtrahvas lausa kadestas eliiti, et oleks ka minul aega igavust tunda.
Nüüd on see aeg siis käes, me igavleme. Bussiga tööle sõites igavleme, ent oh päästet, meil on ju nutitelefon, kust saab populaarsemaid tiktokke vaadata. Kodus karantiinis olles vaatame Sinutorust videosid, kuidas peletada igavust. Kui sellest jääb väheks, vaatame edasi videosid kellestki, kes peletas igavust.
Paraku ei aita see meid palju. Otsime uudiseid, millel oleks uudisväärtus, tarbime selle ära ja meil on jälle - igav. Lohutame end mõttega, et kohe jõuame tööle, mis peletab igavust, ent töö ise on samuti igav. Sestap teeme tööd, et koguda raha, et minna välja lõbutsema, peletamaks igavust.
Suund ja siht on kadunud, tähendust pole. Ainus eesmärk paistab olevat muuta oma elu mugavamaks, et ei peaks poodi minema, vaid tellida toit kulleriga koju, sulistada mullivannis ja vaadata videosid kuidas peletada igavust. Nukker seis sel arenenud ühiskonnal.
Head igavlemist.
Väga igav video igavusest
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
