Võtsin
ülesandeks endale selgeks teha Covid-19 vaktsiini olemus ja toime. Olgugi, et ma
teemat varem juba põgusalt mõistsin ja teadust usaldan, tekitavad viimati
omandatud teadmised ja järeldused mõningat muret. Aga alustagem otsast pihta,
mis asi on üldse viirus, kuidas ta levib ja miks ta kahjulik võib olla. Suure
osa ametlikust infost hankisin
ravimiameti,
terviseameti ja
vaktsineeri.ee kodulehelt. Interneti avarustest leitud linke ei hakka ma
siia panema, et vältida vandenõuteoreetiku kuvandit.
Järgnev selgitus ei ole küll piinlikult täpne, ent selle eest
nii lihtne, kui ma seda üldse teha oskan.
Mis on viirus?
Viirus on väga keeruline molekul. Viirust ei loeta elusa
looduse hulka, kuna ta ise ringi ei sebi ega paljune. Viirus levib reeglina
kehavedelike abil (sülg, higi, uriin, veri jms). Kui viirus satub kontakti oma
ohvriga, ehk rakuga, kutsub rakk viiruse endale külla. Rakk loeb viiruselt
saadud informatsiooni ja otsustab selle põhjal midagi tootma hakata. See miski
võibki osutuda organismile kahjulikuks. Seda miskit kutsutakse haiguseks või
haigustekitajaks.
Palju segadust tekitab ka viiruse ja selle tekitatud haiguse
nimede segamini kasutamine. Covid-19 on haigus, mille on tekitanud viirus
SARS-CoV-2. Kes mäletab HIV'i ja AIDS'i teemat, siis ka seal on viiruseks HIV ja
selle tekitatud haiguseks AIDS. HIV'i vastu muideks vaktsiini veel pole, samas
on ravimeid, mis pärsivad selle viiruse põhjustatud haigust.
Mis on vaktsiin?
Vaktsiin on samuti väga keeruline molekul. Vaktsiini ülesanne
on panna organism tootma antikehasid, mis võitleksid kas viiruse, või selle
tekitatud haiguse vastu. Traditsiooniliselt on vaktsiin nõrgestatud viirus, mis
suurt pahandust ei jaksa tekitada, ent käivitab antikehade tekke. Kaasaegsemad
vaktsiinid annavad organismile juhiseid vastavate antikehade tekitamiseks.
Lõppkokkuvõttes hävitab viiruse või haigustekitaja ikkagi organism ise.
Muret tekitavad küsimused.
Covid-19 vaktsiini(de) puhul on kolm muret tekitavat
küsimust.
Esiteks ei ole teada, kui kaua selle mõju kestab. Võib
juhtuda, et me jäämegi igal sügisel uut süsti saama.
Teiseks pole selge, kas vaktsiini saanu on nakatusohtlik
või mitte. Statistika selle kohta puudub, kuna seda pole lihtsalt uuritud.
Kolmandaks ei tea me vaktsiinide järelmõjusid aastate
pärast. Põhjus, miks vaktsiinile roheline tee anti, oli selles, et
meeleheitlik aeg nõuab meeleheitlikke tegusid.
Üks mure on veel, õigemini järeldus - maailm pole enam kunagi
endine. Pandeemiad ei lõppe kunagi, tuleb uus ja järgmine, mingu selleks aasta,
viis või kümme. Saime õppetunni, et ohjeldamatu reisimine ning rahvarohked
üritused maksavad mingil hetkel valusalt kätte. Isegi kui aasta pärast on
Covid-19 suhtes saavutatud suhteline kontroll, paneb iga järgmine uudis
võimalikust uuest viirusest põntsu majandusele. Tuleb hakata kohanema uue
mõttelaadiga ning arvestusega, et majandust ei hoia enam üleval turism ega
rahvarohked üritused.
Ühe vandenõuteooria siiski lõppu lisan. Pole võimatu, et 'metsalise
märk' saabki tõeks. Sedakorda siis märgina, kes on vaktsineeritud ja kes
pole.
Nii, umbes poolteist aastat tagasi ennustasin, et 'Donald
Trump - võidab jälle'. Selgub, et ma polegi prohvet.
Donald Trump, vastupidi ennustatule, kaotas. Samas, vaadakem
numbreid. Nagu Donald ise märkis, pole seni ükski ametis olev president nii
palju hääli saanud. Seda numbrit tuleb siiski teatava kriitikaga hinnata: USA
kodanike arv on samuti kasvutrendis olnud. Juhul, kui Donaldile meeldib numbreid
lugeda, siis pole väljakutsuja samuti nii palju hääli saanud, kui Joe Biden.
Neid numbreid kutsub Donald vandenõuks. Kogu riigi meedia,
üheskoos kohtuvõimuga, on tema vastu. Milline võimalus surra märtrina.
Üritas, mis ta üritas, nimetas lausa kohtunikke oma
äranägemise järgi, ent vaata, nad kõik osutusid reeturiteks. Kahtlustatakse, et
viimase võimalusena järgib Donald Savisaare kutsungit: Valget Maja rünnatakse.
See kutsung võib endaga kaasa tuua rahutusi, lausa verevalamisi, ent üks on
kindel - Donald ei ole enam president. Kui ta eriti hästi ponnistab, võib ta
endale lausa terroristi staatuse omandada.
Kas Donald kandideerib veel? Väga ei. Sellistel meestel pole
tuuma, mis sunniks neid peale kaotatud lahingut jalule tõusma ja uuesti üritama.
Ohjah, vinguda ja viriseda, et maailm on tema suhtes ebaõiglane olnud, seda
jätkab ta kuni elupäevade lõpuni.
Ent mis saab Donaldi järgijatest? Omades mõningat kogemust
evangeelsete kristlaste kommuunist, arvan, et Donald unustatakse nii kiiresti
kui võimalik. Prohvetite sõnumid pole ju kunagi kulla väärtusega; need sõltuvad
ajast ja asjaoludest. Evangeelne kristlane ei hakka lahendama ülesannet, mis
tema mõistusest üle käib. Käiku lastakse 'Issanda plaan on imeline'. Evangeelne
kristlane ei saa kunagi taganeda sellest, millesse ta usub, küll aga sellest,
kuidas ta seda mõistis.
On inimesi, kelle jaoks on maailm liiga värviline; värve on liiga palju, või on need liiga kirkad. Neile näib sobivat pastelsed toonid, või veelgi parem, must, valge ja hall. Halli varjundid annavad ju nii mõndagi kirjeldada.
Analüüsin täna filmi 'Pleasantville' (Õnnislinn) sündmusi. Film 'Pleasantville' on minu hinnangul teenimatult alahinnatud. Originaalne stsenaarium, hinnatud näitlejad, nauditavad dialoogid, ent ometi, kuulsust vähem kui oodata võiks. Mitte, et see film poleks leidnud oma koha, vastupidi, seda loetakse suisa kultusfilmide sekka.
Zanrid, kuhu 'Pleasantville' võiks kuuluda, oleksid esmalt ulme ja draama. Sinna võib lisada kindlasti fantaasia ning filosoofia. Näpuotsaga huumorit ja puudet utoopiasse.
Põhjused, miks see film pole menukamaks saanud kui võiks, oleksid järgmised:
* liiga vähe vägivalda
* liiga vähe paljast ihu
Vägivalda esineb selles filmis kolmel korral. Esiteks saab üks ebaviisakalt käituv noormees vastu nina, järgmisena pekstakse segi kõigi lemmik kohvik, lõppeks tehakse raamatutest suur lõke. Seda juhul, kui mitte lugeda vaimse vägivalla hulka kohviku aknale maalitud tuntud naise värvilist akti.
---
Alustagem siis otsast peale. Filmi tegevus toimub 'sajandilõpus' (film valmis 1998). Vend ja õde satuvad oma tavapärase tülitsemise käigus seriaali, mida vend väga fännab. Seriaal on must/valge/hall, ning kujutab Ameerika perekonna ning ühiskonna kõige ideaalsemat vormi mis võimalik, lausa utoopiat. Kõik on õnnelikud. Naine on õnnelik, kui mees tuleb koju. Mees on õnnelik koju tulles. Lapsed on õnnelikud ja tänulikud; korvpallimeeskond viskab sisse kõik pallid; keeglis üksnes täistabamused; pilvi pole, vihma pole, üksnes meeldiv päike kõigi üle. Tuletõrje tegeleb kasside päästmisega puude otsast.
Õel ja vennal paraku õnnestus kogu see idüll rikkuda. Õel sellega, et tutvustas seksuaalset vabadust ja vennal sellega, et mäletas, mis raamatutes kirjas. Sealse ühiskonna eripärad olid nimelt see, et kellelgi polnud varem kõvaks läinud ja et raamatutest polnud ka midagi lugeda; raamatud olid küll olemas, ent lehed olid tühjad.
Sellesse valgesse, musta ja halli maailmasse hakkasid sisenema värvid, tõelised värvid. Mitte, et värvid ise oleksid pahad olnud, vaid nendega kaasnev. Näiteks jättis naine mehele õhtusöögi küpsetamata. See on ju ennekuulmatu. Lisaks ei õnnestunud kohaliku korvpallimeeskonna treeningud, kõik visked läksid mööda
Hall maailm üritas oma staatust säilitada sellega, et keelas kõik värvid, mis ei mahu musta ja valge vahele. Poe aknale riputati lausa silt, et 'No coloreds'. Paraku see katse ebaõnnestus, kuna nende peamees ise muutus vihastamise käigus värviliseks. Ütle nüüd.
Küsimus, mis mind painab, on see, et kuhu maailma ma ise kuulun. Kas EKRE on must ja valge, kas Reformierakond on neoon, Sotsid pastelsed ja Keskerakond see kõige õigem? Rohelistega on asi selge, nemad on rohelised, aga kuhu panna Isamaa ja Eesti 200?. Kas ma olen valmis muutusteks, või hakkan samuti raamatuid põletama ning värve keelama.
