kolmapäev, 16. juuni 2021

Mõõdame pikkust, või kaalume kaalu?

Kaaskodanikega otsesilmi suhtlemine on minu jaoks peamine loomepuhangu allikas. Täna oli üks nendest õnnelikest päevadest, kus mul õnnestus otsesilmi suhelda, ühtlasi jälgida suhtlemist kodanike vahel. Juhtumist, tunnetest ja järeldustest koheselt tulebki lugu.

Esimene tähelepanek: meil on meeletu suhtlemise vajadus; tuleneb ilmselt möödunud halvast unenäost, kus me kõik pidime sisuliselt eraldatud olema. Inimesed tahavad rääkida, lausa jõhkralt palju rääkida. Kuulamisega on lood nirumad, järjekorda seatakse ikka selle järgi, kes saab järgmisena sõna. Kuulaku kasvõi üks, aga vähemasti publik seegi. Mis ma ütlen: see on hea, see on lausa väga hea.

Seltskondliku suhtlemise juures kohtame aegajalt hüüdeid, et nii pole ilus ütelda, või et, nii üldse ei tohigi. Kohe kõlavad vastuväited, mis eelneva kahtluse alla seavad - las ta räägib, las räägib. Mu Jumal, jah, see ongi ühiskond, mida olen oodanud.

Lauas, kus ma istusin, olid teiste hulgas endine sõjaväelane ja riigikogulane (või vähemasti kauaaegne Toompea tegelane). Endise sõjaväelase käerammu katsusin käesurumise kaudu järgi - tõesti, ramm oli, ta ei luisanud. Käitumise ja sõnavara järgi võis järeldada, et testosterooni puudust tal polnud, pigem vastupidi.

Riigikogulane, silmnähtavalt hea toitumuse juures (rääkimata riietusest, kuldkäekellast ja jõhkralt paksust nahksest õlakotist), hakkas endisele sõjaväelasele esitama küsimusi, et kes sa selline üldse oled. Too vastas, et tavaline kodanik. Riigikogulane, tõstes häält, küsis uuesti (seekord juba jämedama häälega), et kes sa selline oled.

See oli hetk, kus tundsin vajadust sekkuda. Küsisin riigikogulaselt, et kui inimene on ennast tutvustanud kodanikuna, siis kas on sellest üldse kõrgemat staatust, et küsida, kes sa selline oled. Minu sekkumine andis tulemusi; olukord rahunes, mehed panid kämblad sõbralikult kokku. :)

Palusin sellel hästi toidetud tegelasel viia üks sõnum Toompeale, mille esitan siinkohal igaks juhuks dubleerivalt. Vaadake, me õpetame oma noored mehed sõduriteks. Me pmst kepime nende ajusid, kuniks nendest saavad kuulekad käsutäitjad, eriõppega tapjad. Jah, sõda on halastamatu, selline ohver on vältimatu. Aga nüüd, mis edasi, kui treenitud sõduri aeg läbi saab? Värav lahti, mine koju tagasi. Miks me ei treeni neid tagasi ühiskonna normaalseteks liikmeteks? Noorte meeste ajud on segi pekstud, nad ei suuda vanalinna munakividel kõndida, ilma, et otsiks peidetud miine. Ja nüüd siis imestame ja hurjutame, et kulla mees, mis sa rapsid, ära vehi rusikatega.

Rääkigem, suhelgem ja vaielgem - see ongi terve ühiskonna märk.



(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Lisa kommentaar

Täida väljad